Kümmekond aastat hiljem hakkasid kudemisrände himus angerjad järvest välja tahtma. Ainukeseks väljapääsuks Ülemiste järvest oli neil suunduda väljavoolu suunas, mis aga viis kahjuks veepuhastusjaama jämepuhastusfiltrisse. Seal said nad hukka, filter lõikas nad tükkideks. Kunagised töötajad mäletavad, et sel ajal oli paljudel soov minna filtreid puhastama, sest sealt sai endale supi jaoks pista kotti värske angerja tükke. Hiljem paigaldati sissevoolu ette tihedamad restid, mis ei lasknud enam angerjatel filtritesse ujuda. Nii toitusid ja kasvasid nad, omamata mingit võimalust välja rännata.2000. aastate keskel ehk üle 20 aasta hiljem oli Ülemiste angerjate keskmine kaal 1,8 kg ning suurimad kalad olid enam kui 1,2 meetrit pikad ja kaalusid üle 3 kilogrammi. Täpselt kolmkümmend aastat pärast asustamist viidi läbi spetsiaalne liigikaitseline projekt, mille raames püüti Ülemiste järvest mõrdadega angerjaid, kes märgistati ja lasti seejärel merre, et neil avaneks võimalus rännata kudemispaika Sargasso meres. Säilinud võimest kudema suunduda andis tunnistust aasta pärast ühe märgistatud angerja tagasipüük Taani väinades.Loe angerja asustamisest, rännetest ja püügitehnikatest lähemalt äsjailmunud raamatust "Angerjas. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid".
Kommentaarid (0)