See ongi viimase aja Emajõel latikate suurusjärk. Samaaegselt oli võtte ka Gunnari tonkale, mis päädis ahvenate poolt konksude puhtaks söömisega. Just ahvenate, kuna ise ka tabasin päris mitu kenas mõõdus tegelast (üks lausa 300 g kanti) nii ussile kui viidikatükile. Kuna Gunnar majandas kolme tonka ridvaga, et selgeks teha, kas antud püügikohal on võimalik rohkem rõhku panna kohale või latikale, nii ta siis ka õnged söödastas. Näiteks paar ritva kalatükiga ja ühe ööusiga või vastupidi. Minul oli kasutuses ka kolm ritva, aga kõik olid erineva söödaga. Vastavalt siis ööussiga ja kalatükiga ning samaaegselt pildusin kummilutte, et kedagi aktiivsemat tegelast õngele saada. Ja oih imet! Peale uue kohale ankurdamist said õnged vette visatud ja üsna varsti oli Gunnaril öökale korralik võtt, mis tõi resultaadi latik-kala näol.
Kohe kiirelt mõned fotoklõpsud ja uue ööussiga söödastatud õng uuesti jõkke. Ja jälle toimus midagi võtu moodi, Gunnar haakis ja hakkas välja kerima, kui selgus tõeasi, et kellegi ketkenud rakendus koos silikooniga on liiniga konksu otsa takerdunud. Rakendus eemaldatud, jätkas Gunnar püüki. Mina olin aga vahepeal päris mitu landivahetust teinud ja viskeid sooritanud, kui otsustasin panna otsa sellesama, mis sai Gunnari tonkaga jõest kinni nabitud.Edasi juhtus see, et kui poleks ise näinud poleks uskunud. Kõige esimene vise selle leitud "rohelise" kummikalaga andis õnge otsa kena võitleja, kes ei tahtnud alguses üldse ennast veepiirile ilmutada. Samaaegselt käivitas ka Gunnar minu palvel kinokaamera, et filmida. Kahjuks uduselt, aga ikkagi miskit jäädvustas sellest võitlejast ja minu tagasihoidlikust emotsioonist.
Jess! 
Kahvas oli pea paarikilone kikkis uimedega kohakala! Kiirelt fotosessioon ära tehtud ja ka kaal külge asetatud, mille numbrid jooksid välja 1810 g, jätkasime oma lemmiktegevusega.
Kahjuks sellelt kohalt ja etteruttavalt ka teistelt meie ankrupaikadest me sel päeval kohakala enam ei saanud. Olid ka teiste liikide võtud juba pea olematud, kui välja jätta ahvenapunnid, kes nii aplalt ja vihaselt omale sööta kurku kahmasid, et tagasi laskmiseks olid nad kutud. Selge, tuleb hakata tonkatamise varustust vooblerite vastu välja vahetama. Alustasime trollinguga kodupoole teed. Kuna jões on veeseis väga madal, pidi päris agaralt erinevatel lõikudel valima vastavaid peibutisi ja ka ridvaga toimetama üles-alla, et lant põhja ei takerduks. Selle püügi tulemuseks jäi meil Gunnariga siis kümmekond "limatuubi" havipulkade näol. Kahest tabamisest sai ka kino tehtud.
Kommentaarid (0)