Mati mõtleb korra ja ütleb siis: „Võtame paadi välja. Homme on ilus ilm. Ma lasen Virtsust sisse ja lähen vaatan sealkandis ringi. Kübassaare majaka alla ja...“ Järgmine päev on küll tööpäev, aga Mati selgitab, et asjad jooksevad tööl ilma tematagi ladusalt ja pensionärina võib ta seda endale lubada. Ikka vähemalt kord nädalas tuleb kalal käia ja kui vähegi saab, siis rohkemgi.
/---/ Mati jutus tekib kandev paus. „Esimest korda nägime me seda kala kaks tundi hiljem.“ Uus paus. „Käisime nelja meetri peal ja siis kaheksa meetri peal, tulime uuesti saare juurde tagasi, ja nii mitu korda. Kui ta liiga ligidale tuli, siis järgnes üks pikk sidurikärin ja kala läks jälle ohutusse kaugusse. Kui esimene kord nägime, siis me veel ei hoomanud, kui pikk ta on, aga nägime, et selja pealt oli uskumatult lai.“ /---/
/---/ Kui me ta umbes kaheksandat korda paadi juurde olime toonud, siis tuli lõpuks keereldes nagu propeller. Tõstsime ta igavese juraka kahvaga paati, ta oli täiesti vait, sirge nagu pulk. Lõhe. Lükkasime ta kajutisse, saba oli kajutist meetrijagu väljas. Tegelesime juba muude asjadega, kui ta kukkus märatsema. Niikui sabaga lataka pani, nii oli Volodka üle parda! Mina hüppasin kajutisse kalale kõhuli otsa, see viskles täie mehejõuga. Hüüdsin, et Volodka, kuidas on? See vastu, et pole häda midagi, siin on meeter vett ja jalad põhjas, tulen ahtrist peale. Tuligi ja koputas kala kummihaamriga ära, siis oli vaikus.“
Mati Vetevoolu elu kalast ja teistest juhtumistest saab lugeda ajakirja Kalale! septembri/oktoobri numbrist.
Kommentaarid (0)