Teadlased: paisud pärsivad lõhe asurkonda

Olukorras, kus keskkonnaministeerium üritab heita valgust negatiivsele mõjule, mis on paisudel kogu jõe ökosüsteemile, ja seeläbi tõsta üldist keskkonnateadlikkust, on niisuguste artiklite ilmumine kohalikes lehtedes kahetsusväärne. Sealjuures pole kõnealune artikkel sugugi esimene omataoline.

Kõiki neid arvamusi ühendab üks ühine joon: neis esitatud väited ei tugine tõestele andmetele. Näiteks artiklis “Kas Kunda jõe paisud on lõhele takistuseks?” väidetakse, et Kunda, Jägala ja Pärnu jõel olevad paisud ei mõjuta lõhe (ja teiste siirdekalade) arvukust. See väide on üheselt vale. Lõhe saab kudeda ja järglasi saada ainult jõelõikudes, kuhu on tal võimalik jõkke kudema tulles rännata. Kui jões on rändetõke, siis tõkkest ülesvoolu jäävatel koelmutel kudemist ja taastootmist ei toimu.

Artikli autor väidab oma artiklis, et “Pärnu jõe Sindi paisu likvideerimine on kahtlane ettevõtmine, sest kalateadlaste sõnul on Pärnu jõe tähtsus lõhe taastootjana peaaegu olematu ja kogu välja püütud kala on Läti päritolu. Viimaste aastate seirepüükide põhjal on Pärnu jões lõhele avatud jõelõigus lõhe looduslik taastootmine praktiliselt olematu. Kogu tõde”.

Igal sügisel ei hüppa lõhed ega meriforellid Kunda alumise paisu all mitte lõbu pärast vastu betoonkeha.

Mitte ükski tõsiselt võetav kalateadlane pole väitnud, nagu oleks Pärnu jõe tähtsus lõhe taastootmise seisukohalt olematu. Lõhele sobilikud sigimis- ja noorjärkude kasvualad on Pärnu jões praegu Sindi paisu tõttu lõhele kättesaamatud ning Sindi paisust allavoolu jäävate väheste koelmualade kvaliteet kesine. Seega ei ole väike ega kesine mitte Pärnu jõe potentsiaal, vaid praegu lõhele kättesaadavate koelmute ulatus ja kvaliteet. Pärnu jõe suudmest 14 kilomeetri kaugusel asuv Sindi pais tõkestab siirdekalade rännet ligi 90 protsendile kude- ja kasvualadest, olles Pärnu jõestiku ja lahe kalavarude puhul suurimaks probleemiks. Juba käimas projekti “Pärnu jõestiku elupaikade taastamine” olulisemaks tegevuseks on Sindi paisu avamine kalade rändeks. Teadlaste hinnangul võib Pärnu jõe lõhe taastootmispotentsiaal olla 50 000 – 100 000 lõhe noorjärku aastas, mis teeb Pärnu jõe suurima potentsiaaliga lõhejõeks Eestis.

Kunda jões on kaardistatud lõhele sobivate koelmute pindalaks umbes 17 hektarit, kuid praegu on siirdekaladele tagatud ligipääs vaid umbkaudu kahele hektarile. Ehk teisisõnu – mida vähem on jões siirdekaladele kättesaadavaid koelmuid, seda väiksem on taastootmine ja lõppkokkuvõttes ka lõhe ja meriforelli asurkond. Pärnu jões Sindi paisu ja Jägala jões Linnamäe paisu alusel jõelõigul on lõhele ligipääsetavad vaid väga piiratud ulatusega ning halva kvaliteediga koelmud. Sellistes tingimustes ongi lõhe looduslikku arvukust peaaegu võimatu suurendada. Selle olukorra põhjustajaks on paisud (rändetõkked). Ajalooliselt on nendes jõgedes olnud märkimisväärselt suuremad lõhe asurkonnad.

Selja jõest hävis lõhepopulatsioon vee reostatuse tõttu, kuid viimasel dekaadil on vee kvaliteet paranenud. Selle pärssiva mõjuteguri kadumisel on lõhe taasasustanud peaaegu kõik jões saada olevad sobilikud koelmud kuni Arknani (24 kilomeetri pikkune jõelõik) ja looduslik sigimine on kasvutrendis.

Selleks et sügiseti naasta kodujõkke kudema, võib lõhe ette võtta väga pika teekonna. On dokumenteeritud, et kuderändel lõhed võivad rännata sadu kilomeetreid ülesvoolu, et jõuda jõelõikudesse, kus nad on ise sündinud. Näiteks käib lõhe Lõuna-Eestis asuvas Vaidva jões (Koiva jõe harujõgi) kudemas ning sinna saamiseks on need kalad pidanud mööda jõge ülesvoolu rändama ligikaudu 300 kilomeetrit. Seega on meelevaldne oletada, et näiteks Kunda jõkke tõusvad lõhed soovivadki elutseda ainult alumisel kahel kilomeetril ja rändetingimuste paranemisel ei taasasustaks nad keskjooksu koelmuid, mis asuvad vaid mõnikümmend kilomeetrit ülesvoolu.

Igal sügisel ei hüppa lõhed ega meriforellid Kunda alumise paisu (Kunda I) all mitte lõbu pärast vastu betoonkeha, vaid püüavad tulutult rändetakistust ületada ning tõusta keskjooksul asuvatele koelmutele. Kunda jões asuvad meriforellile sobilikud kudealad isegi Aravuse paisust ülesvoolu. Seda trööstitut vaatepilti saavad lähinädalatel tunnistada kõik Kunda I paisu juures. Seejärel saab juba igaüks ise otsustada, kas hüpped vastu betooni on soovist ületada rändetakistus, et jõuda ülesvoolu asuvatele kudemisaladele, või on tegemist lihtsalt kalade “seiklemisega”, nagu kirjeldab artikli “Kas Kunda jõe paisud on lõhele takistuseks?” autor.

Lõhe arvukust kujundavad tõesti ka muud faktorid, sh kalapüük meres, röövpüük (nii meres kui ka jõgedes), vee kvaliteet ja M74 sündroom. Eestis ühiskondlikult murrangulistel 1990. aastatel oli röövpüük/ülepüük probleemiks pea kõikide oluliste töönduskalaliikide puhul (sealhulgas lõhe) ning nende arvukus oli madal ka nn probleemideta jõgedes. Viimasel aastakümnel on siiski ka eelmainitud probleemidega oluliselt rohkem tegelema asutud ning positiivsed arengud jõgedes peegeldavad selle raske töö edu.

Noorkalade ettekasvatamine ja asustamine on keerukas ning ressursikulukas protsess, kuid hädavajalik väljasuremisohus populatsioonide päästmiseks ja taastamiseks. Samas ei asenda see tegevus looduslikku sigimist. Asustatud noorkaladel on loodusesse pääsemisel väga suur suremus ning seetõttu ei peegelda suur noorkalade asustamismaht veel looduses toimuvat. Näite võib tuua Pirita jõest, kus TÜ EMI on kalaloenduri abil jõkke tulevaid lõhe sugukalu loendanud alates 2014. aastast ning järjekindlalt on umbes 90–95 protsenti kudema tulevatest kaladest looduslikku päritolu. See tähendab, et looduslikud kalad on oluliselt elujõulisemad ja nende kanda valdav osa Pirita jõe lõheasurkonna taastootmisest. Seetõttu on ilmselge, et liigi ja kalavaru säilimise seisukohast tuleb panustada just looduslike populatsioonide säilimisele ja arvukuse taastamisele. Pikas perspektiivis on see ainus jätkusuutlik lahendus.

Positiivse näite võib tuua meriforelli taastootmisest. Ka Põlula kalakasvandus on aastaid meriforelli noorjärke jõgedesse asustanud. Ent olukorras, kus meriforelli populatsioon jõgedes on üleüldisel tasemel stabiliseerunud, on meriforelli taastootmine ja asustamine praeguseks lõpetatud, sest inimese sekkumine looduslikku jätkusuutlikku eluringi ei ole enam vajalik. Niisugune stsenaarium toimib ka lõhe puhul: praegu tehtav asustamine põhineb lõhe asurkondade taastamise eesmärgil, vältimaks asurkondade hävimist jõgedest. Kui me suudame tagada jõgedel kalade läbipääsu kudealadeni, mis praegu on paljudel vooluveekogudel takistatud, siis jätkuks Põlula kalakasvanduse asustamised jõgedesse seni, kuni on saavutatud jätkusuutliku majandamise tase.

Atlandi lõhe ajaloolisel levialal on umbes 70 protsenti populatsioonidest praeguseks hävinud ja enamik säilinud asurkondadest on kriitilises seisus. Selle olukorra peamised põhjustajad (nagu Eestiski) on paisud ehk rändetõkked jõgedel.

Seega ei saa paisude negatiivsest mõjust siirdekaladele mööda vaadata. Ökoloogia üks põhitõdesid on see, et asurkonna juurdekasvu piirab kõige enam see tegur, mille avaldatud negatiivne mõju on suurim (nn tünnilaua reegel – vee hulga vaadis määrab kõige lühem tünnilaud). Seega kaotavad lõhede asurkonna taastootmise seisukohalt kõik ülejäänud mõjutegurid tähtsuse, kui kaladel ei ole võimalik kudealadele rännata. Lõhesid võib olla meres kuitahes palju, aga kui nad koelmutele ei pääse, on nende järglaste arv ikkagi null.

Kõiki esialgses artiklis esitatud kahtlasi või vales kontekstis kasutatud andmeid/fakte ei ole võimalik selles artiklis parandada, kuid loodetavasti vastab käesolev artikkel lugejates tekkinud küsimustele piisaval määral.