Et endale põhi selgeks teha, kasutan spetsiaalset markerõnge, mis ongi ette nähtud selleks, et saada ettekujutus põhjareljeefist ja leida see kõige perspektiivikam püügikoht. Kogenud kalamehed teavad, et ligi 90 protsenti veekogus elavast kalast asetseb u 10 protsendil selle territooriumist. Seetõttu maksab põhja selgeksõppimisse suhtuda täie tõsidusega, sest just see on suures osas edu pant. On ju lihtsam meelitada kala peibutussöödaga kohale ja äratada temas isu seal, kus ta on, mitte loota, et õnnestub teda tuua kohta, kus ta tavaliselt ei toitu.
Esmalt proovin u 40grammise raskusega järgi jõe sügavuse, lugedes raskuse põhja langemise ajal sekundeid. Ütleme, kui raskus langeb kiirusega u 1 meeter sekundis, pole väga keeruline umbkaudu välja arvutada sügavus antud kohas. Kuid sageli on meil vaja teada mitte jõe täpset sügavust, vaid seda, kus asuvad augud, madalikud, järsud sügavuse muutused.
Järgnevalt lohistan spetsiaalse neljauntsise raskusega mööda põhja ja saan nii üsna täpselt aimu selle reljeefist. Eristada mudast põhja liivasest, leida kivivare, taimestik või randikoht pole sel moel keeruline. Tunne on, nagu katsuksid jõepõhja omaenda näppudega. Nii on ka võimalik enne püüdma asumist avastada silmahakanud püügikohast näiteks ramp ja kui valid mõne teise püügikoha, jääb hulk rakendusi alles.
Järgnevalt fikseerin vajaliku püügikauguse, kinnitades nööri feederi rullil asuva naga taha. Võib ka kasutada nööri, millele mõõdud peale kantud, või lugeda rulli pöördeid. Kui nüüd võtta vastaskaldal aluseks mõni orientiir, saame oma feederi korvi visata täpselt sinna, kuhu soovime.
ASJAD VALMIS, LÄHEB PÜÜGIKS. Oma vajalikud püügiriistad asetan käeulatusse – feederdaja püügikoht meenutab mõnevõrra rockbändi trummarit tema komplekti taga.
Suur kokkupandav vihmavari kaitseb mind kehva ilma eest. Feederi ritv asetseb vastuvoolu sellise nurga all ja sellisel kõrgusel, et ridvaotsa paine kanduks sujuvalt üle ridva plangule, kuid võtt oleks esmalt näha ridvaotsalt. Mida kõrgemale vee kohale on tõstetud ridva ots, seda paremini on see näha, kuid püüda tundide kaupa, pea kuklas, ei ole siiski just kõige mugavam. Peamine on aga, et meil oleks püügil mõnus, sest see on ju ometi meie kvaliteetaeg. Leidsin kord internetist järgmise lause: „Feeder – see on süsinikust vits ja peenike nöör, mis ühendavad meid igavikuga!“.
Feederipüük on üks kõige keerulisemaid, süvenemist nõudvaid, aga ka huvitavamaid ja saagikamaid põhjas elava suure kala püügi meetodeid. Ma ütleksin isegi, et see on omamoodi filosoofia. Nagu ülalpool öeldud, on sügavalt ekslik seisukoht, et tulemuslikuks püügiks piisab paari-kolme sellise „imerelva“ ostust ja nende kõigi üheaegsest vette viskamisest. Feederipüük on aktiivne püük, täis katsetamist püügivahendite ja söödaga, mis nõuab pidevat uue sööda püügiplatsile sisseviimist.
Sageli on feederipüük väga tulemuslik. Sellegipoolest ei maksa kogu saaki koju kaasa võtta, piisab mõnest ilusast latikast. Küll näete, Neptun on teile tänulik ja kingib ka järgmisel korral ilusa saagi. Ei maksa unustada sedagi, et latika alammõõt Suures Emajões on l = 30 ja L = 35 cm. Autot ei tohi parkida lähemale kui 100 m veepiirist, ja kalamehe aukoodeks käsib kogu kaasatoodud ja tekitatud prahi endaga pärast ühes võtta.
Kahtlemata on feederipüük parim tänapäevane meetod püüdmaks veekogu põhjas elutsevat suurt kala. Ja ikkagi on mul vahel oi missugune tahtmine jätta kõrvale platvorm ja moodne feederiritv ning heita sisse traditsiooniline tonka. Visata kaldal rohule pikali, tõmmata ninaga kerget suitsulõhna ja lõkkel valmiva uhhaa aroomi. Pühkida käsi otse pükstesse, veeta öö telgis ja ärgata varavalges, et kuulata meie armsa jõe kohal hõiskavat ööbikut...
Kõike parimat kõigile ridvapitsi võpatuse ootajaile ja kohtumiseni Emajõe kallastel!
Kommentaarid (0)