Merika püük

Esimeseks kohaks valisime Suurupi alumise tuletorni ümbruse. Vee läbipaistvus oli umbes 2.5 cm. Ei hakanud isegi lanti märjaks tegema. Järgmiseks Paldiski lääne poolsem külg. Seis peaaegu sama. Edasi kolm neli kohta paldiski ida küljes. Üks koht jäi järgi vaatamata kuna tee tõkestas maha kukkunud puu. Maadlesime tollega natuke aga andsime alla.

Siis Lohusalu poolsaare tipp. Seal oli meri õite kare aga paistis vähemalt natukenegi läbi. Loopisime seal paarkend minutit ja andsime alla. 

Viimasesse kohta jõudes tuli üks saatusekaaslane just merest välja ja ütles et ei old seal mitte tonksugi saanud. Me otsustasime siiski proovida. 

Järjekordsel landipäästeoperatsioonil ronisin liiga sügavale vette ja püksivärvel haukas mõnusa punnsuutäie vett. Hakkas veel ebameeldivam kui ennem(landi sain siiski kätte). Ropendasin......

Puudus ka kõige väiksem tunne, et võiks kala saada ja pigem loopisin aja täiteks. Poleks olnud ju sobilik vinguma hakata et lähme koju ära. Oleks Martin kasvõi poole sõnaga vihjanud, et aitab küll ja lähme minema, ei oleks sekunditki vastu vaielnud.

Ühte järjekordset mõttetut heidet viimaseid meetreid kerides käis hirmus pauk ridavast läbi. Ma olen üsna kindel, et kui oleks purjus old, siis oleks kaineks ennast ehmatanud. Mänguruumi oli õnnetuseks ainult meetreid kolm või neli. Tralli oskas see kala ikka korralikult teha, viskas kenasti küünlaid ja oli muidu tubli ja krapsakas.

Sain ta lõpuks 10 cm vette kivide vahele, viskasin ridva maha, hoidsin käega nöörist kinni ja sain kala sülle. A no amatöörile kombekohaselt oskasin ta kohe uuesti tagasi puterdada. Sumatasin mõlema käega vette järgi ja suutsin ikka näpud lõpusekaane taha ajada. Enam ta mu käest ei pääse!

Ja vot see ongi see hetk, mille pärast hommikul vara tõustakse!!! Soojas voodis naise kaisus on muidugi tore olla, aga kui kala lõpuks kaldal on, siis see adreka pauk ja värisevad käpakesed on seda asja väärt!!!

Kiire fotosessioon ja mõõtmised/kaalumised. Tulemuseks 62 cm ja 2.32 kilo. Enda rekordile jäin 30 grammi alla.

Loopisime veel tunnikese, siis hakkas märg vasak jalg juba liiga ebamugavaks muutuma. Olgu öeldud et püüda on ikka hoopis teine tunne kui vahepeal kala seljakotis liigutab.

Ronisin autosse sooja ja kümnekonna minuti pärast tuli kamraad ka veest välja.

Võis treeningpäeva Suurupi Kinniste Meistrivõistluste tarbeks korda läinuks lugeda.

Pisike palve kõikidele: Palun, palun, ärge ostke Viljar Metsiku tehtud käsitöölante!! See toode võib mõjuda merika populatsioonile fataalselt. (Viljar mulle võib neid endiselt juurde tuua)

Õhtusele Alasi Vajutajate Liidu jõuluõhtu lauale sobis värske äkis kakras!!! 

Konks persse ja mere ääres näeme!!!!