Blogid
1. august 2018, 21:00

Üle 20 haugi päevas Saadjärvel!

Järgnevas räägime sellest, kuidas me Saadjärve võistlusel ülekaalukalt võitsime, kuidas me püüdsime üle 20 haugi päevas, kuidas trenni tegime ja kuidas meil see kõik õnnestus.
Suurimad kalad jäi meil 3,5kg kanti.
80cm ja 3,5kg.

Ühel varasemal treeningul oli meil eesmärk aru saada, kuidas Saadjärvel ahvenat püüda. Varasemad kogemused Saadjärve ahvenga piirdusid meil juhuslike suuremate ahvenatega vobleripüügil. Süsteemselt ei ole me seal varem kunagi ahvenat püüdnud. Kuna meid hirmutati sellega, et haugi on jäänud vähemaks ja võtt on kehv, siis igaks juhuks oli meil ka ahvenakohti vaja. Hakkasimegi neid kohti otsima. Sõitsime kajaloodiga mööda rante ja otsisime ahvenaparvekesi. Neid oli väga palju, aga mõne parve ahvena mõõt oli kehv. Meil läheb arvesse ahven alates 23cm. Õnneks oskame oma Lowrance Carboniga juba enam-vähem eristada, mis mõõdus kalaparv on ja kas see on see kala, mida me otsime.Selline näeb välja üks parvedest, kust me saime mõõdus ahvenaid. Pildi kvaliteet natuke kehv, sest vastu päikest tehtud, aga midagi näeb.

Sellistest kohtadest tuli enamasti 25-30cm ahvenaid:

Väga kindlaid ahvenakohti meil ei olnud, mille kohta oleks 100% kindlus, et me läheme sinna ja kohe hakkame kala saama. Pigem oli meie ahvenapüük selline, et sõitsime mingis piirkonnas kajaloodiga ringi ja seal, kus nägime ahvenaparve, panime punkti, sõitsime sellest 20m kaugusele ja hakkasime loopima täpselt sellesse punkti, kus me parve nägime. Selle puhul aitas meid väga see, et lasime endale paigaldada Point 1 GPS antenn. Nüüd on meil kajaloodi ekraanil joon, mis näitab paadi vööri suunda. Muidu näitab kajalood paadi kurssi ainult siis, kui paat liigub, aga GPS antenniga näitab paadi vööri suunda ka siis, kui paat seisab. Tänu sellele oskame me nüüd väga täpselt positsioneerida paati ja vaadata, mis suunas jääb paadist see punkt, kuhu me lante viskama peame. Tühje viskeid suvalises suunas me ei tee, me viskame üsna täpselt kala peale ega raiska aega. Mõni parveke toitus, mõni mitte, aga enamasti oli siiski võimalik mõistliku aja jooksul ahvenad üles leida ja võtma saada. Niisiis ahvenasüsteemi saime enam-vähem tööle.Kuna treeningute käigus selgus, et haugi on Saadjärve jätkuvalt piisavalt palju ja jutt kehvast võtust ja vähenenud haugi populatsioonist ei vasta tõele, siis ahvenapüük jäi meil kas varuvariandiks või kui suudame etapi jooksul 10 haugi täis saada (limiit on 10 haugi ja 10 ahvenat ühel etapil, s.t. hommikul ja õhtul), siis üritame saada veel lisaks ka 10 ahvenat. Haugi on Saadjärves tõesti väga palju, aga ta ei võta kõike ega igal pool. Peab kasutama õiget püügiviisi õigetes kohtades, siis on võimalik väga palju saada. Meil õnnestus ühel treeningul saada 25 haugi, kusjuures me ei tampinud parimaid kohti, vaid liikusime ringi ja otsisime uusi potentsiaalseid kohti – s.t. kohe pärast 1 kala saamist liikusime edasi, mitte ei üritanud samast kohast edasi püüda, et veel saada. Praktiliselt igas vähegi potentsiaalsest kohast tuli esimese 1-2 viskega haug ära. Aga kui teha valet asja, siis võib vabalt ka nulli jääda. Seda näitavad ka mõned meie treeningud, kus me katsetasime midagi uut või teistmoodi ja mõnel treeningul õnnestus meil tabada ainult 4 haugi ja need ka pigem alles siis, kui katsetamisest ära väsisime ja läksime kontrollima õigetesse kohtadesse ja õigete asjadega, kas haug täna ei võta või me teeme lihtsalt valet asja. Järeldus oli see, et teeme valet asja. Tundus, et haug sööb alati, lihtsalt mõnikord ühes piirkonnas, mõnikord teises. Lisaks tahtis mõnikord ühte lanti ja ühte värvi, mõnikord teist. Pidi iga püügipäeva hommikul kiiresti aru saama, mida ja kus täna haug tahab. Kes sellega piisavalt kiiresti hakkama sai, see sai süsteemi tööle ja haugi tuli väga stabiilselt. Treeningutel me väga suuri kalu ei saanud, suurimad olid 3,5kg.

2-2,5kg kalu tuli päris tihti.
Kindlasti küsite, mis meil siis lõpuks kõige paremini tööle hakkas. Sellele pole lihtne vastata, sest erinevatel päevadel ja erinevates kohtades töötasid väga erinevad landid ja püügiviisid. Meil oli piirkondi, kus on vaja püüda jigiga. Oli piirkondi, kus on vaja twitchida. Oli ka selliseid piirkondi, kus oli vaja korraga püüda nii jigi kui ka twitchinguga. Enamasti oli enam-vähem 50-50 jigi ja voblerite vahel, sõltuvalt, mis kohtades me parasjagu püüdsime. Kusjuures haugi maitse võis muutuda ka päeva jooksul, isegi värvide osas. Näiteks võis haug hommikul tahta naturaalseid värve ja agressiivseid ignoreerida, kuid pärast lõunat oli statistika 9-1 agressiivsete värvide kasuks või vastupidi. Kes jäi kinni sellesse lanti, millega hommikul kala sai, see võis vabalt pärast lõunat põruda. Ja vastupidi. Seetõttu ei tohtinud liiga kinni jääda, tuli mõelda laiemalt ja iga päev ja mitu korda päevas katsetada erinevaid variante. Meie süsteem seisneski selles, et me teadsime piisavalt palju potentsiaalseid piirkondi, teadsime, et mõni neist kindlasti töötab (kuigi ei tea kunagi ette, milline piirkond just sellel konkreetsel päeval kõige parem on), teadsime, millega ja kuidas igas selles piirkonnas püüda tuleb ja millised on potentsiaalsed landid, mida haug võiks tahta (aga ei tea ette, milline lant just sellel päeval ja selles kohas kõige parem on). Ehk siis, katsetada, katsetada, katsetada ja mitte kinni jääda! Nii lihtne süsteem ongi. Enne võistlust olime me endas üsna kindlad. Kui üks variant ei peaks töötama, siis teadsime piisavalt variante, mida veel proovida ja küll mõni tööle hakkab. Teadsime, et oleme võimelised püüdma 4 tunniga vähemalt 10 haugi. Nüüd oli vaja see ainult ära realiseerida.Nüüd võistlusest. Võistluspäeva hommikul oli palju variante, kust püüki alustada. Arvestades ilmaolusid ja natuke ka seda, kuhu meie arvates võiksid mõned kaaspüüdjad püüdma minna, valisime välja ühe piirkonna, kust alustasimegi. Peale meid sinna keegi ei läinud. Meie eesmärk oli mitte võidelda kohtade pärast. Kui mõnes piirkonnas juhtub olema liiga palju paate, siis meil ei ole probleemi ka teise piirkonda minna, kus on rahulik ja on rohkem ruumi liikuda. Me teadsime, et kohti on piisavalt ja kala saab ka mujalt, ei ole vaja trügida ja kohtade pärast võidelda. Järv on suur, kala jätkub kõigile.Esimese poole tunniga oli selge, et meie esimene piirkond täna ei toimi, kuigi treeningutel toimis vägagi hästi. Pole hullu, läksime mujale. Esimene ankurdus, esimesed visked ja esimene mõõdus haug suundus meie aeraatorkasti mõõtmist ootama. Järgmine ankurdus, järgmine kinnipeetav läks kasti. Vahele trehvas ka alamõõdulisi, oli ka tühje võtte ja mõni äraminek. Igatahes, kogu aeg midagi toimus ja igav ei olnud. Mingi hetk hakkasime jõudma kohtadesse, mida me enam nii perspektiivseks ei pidanud. Liikusime järgmisesse piirkonda.Kui mälu ei peta, siis esimesed 9 haugi saime umbes 2 tunniga, võib-olla natuke rohkem. Mingi hetk märkasime, et seltsimehed kinnipeetavad ei tunne ennast väga hästi. Otsustasime minna enneaegsele mõõtmisele, et kala ära ei sureks. Eesmärk on meil ju see, et kala ellu jääks. Käisimegi vahepeal kohtuniku paadi juures ära, mõõtsime 9 haugi ära, need kanti protokolli ja lasti vette tagasi. Läksime edasi püüdma. 10. haugi saamisega läks natuke rohkem aega, sest vahepeal sattusime piirkonda, mis tol päeval jällegi ei töötanud. Saime sellest siiski piisavalt kiiresti ära ja liikusime edasi. Igatahes läks 10 haugi saamisele umbes 3,5 tundi ja viimased pool tundi läksime ahvenat otsima. Aega oli vähe, aga 2 parvekest leidsime kiiresti üles ja saime sealt 3 mõõdus ahvenat. Rohkem ei jõudnud. Esimese etapi tulemus oli seega 10 haugi ja 3 ahvenat. Mis meile natuke muret valmistas, oli see, et haugi keskmine mõõt ei olnud kõige parem, treeningutel oli meil palju rohkem üle 60cm ja üle 70cm kalu, aga võistluse ajal olid keskmised isendid pigem ~51-52cm. Ei ole päris maksimumtulemus, aga siiski olime rahul.Mõõtmisel selgus, et teistest paatkondadest oli parim tulemus 8 haugi, aga rõõmustada on veel vara.Teadsime, et meie konkurendid on ka väga tugevad ja osad suudavad oma vigu analüüsida, teha õiged järeldused ja teisel etapil esineda palju paremini. Nii tegelikult ka juhtus teisel etapil.Teisel etapil läksime jälle alguses sinna, kus oli kõige rahulikum. Ja hakkas jälle haugi tulema nagu Vändrast saelaudu. Aga mitte kõigega. Püüdsime Lehariga erinevate lantidega ja need landid, mis töötasid hommikul, ei töötanud enam pärast lõunat, vaid tööle hakkasid hoopis naturaalsed värvid. Kui õige lant oli otsas, siis tuli kala praktiliselt igast ankurdusest, mõni läks küll ära, mõni oli alamõõduline, olid ka mõned äraminekud, aga tegevust oli kogu aeg. Meile meeldib, kui on tegevust, siis aeg lendab. Mingi hetk hakati meid natuke piirama ja otsustasime ära minna. Läksime teise piirkonda, saime üsna kiiresti veel mõned haugid ja koos oli juba 9 haugi. Üks huvitav seik juhtus ka, mul oli võtt, haakisin ja järsku läks nöör katki tipurõnga juures ning kala ujus koos landiga minema. Sellist asja pole varem juhtunud. Ju siis oli nöör kuskil viga saanud. Kui järgmise ankurduse tegime, siis märkasime mu nööri, tõmbasime landi välja, aga kala oli juba läinud. Pärast 9. haugi saamist märkasime jälle, et osad kalad ei tunne ennast hästi, 9-kesi on neil kastis ikka natuke kitsas, istuvad nagu kilud karbis, vesi muutub limaseks, temperatuur tõuseb, hapnikku ei jätku, kalad hakkavad varem või hiljem surema. Viisime jälle 9 haugi mõõtmisele, kohtunikud pidid natuke oma püügiaega meie kalade mõõtmisele raiskama, aga midagi teha ei olnud, kala tahab elada. Kalad mõõdetud, sõitsime samasse kohta tagasi, kus lõpetasime, ei läinud 10 minutitki kui 10. ohver läks ajutisse kinnipidamisasutusse. Haugi normi saime täis 2 tunni ja 45 minutiga. Kõik, haugiridvad pakkisime kokku, panime valmis ahvenaridvad ja läksime ahvenat otsima. Selleks ajaks saabus juba enam-vähem tunne, et meie töö on tehtud, aga igaks juhuks oli vaja natuke ahvenaid ka juurde püüda. Ja see oli õige otsus.Ahvena otsimisele kulus hulk aega, leidsime mõned parvekesed, aga need olid liikumises ja saime ainult üksikuid ahvenaid, mõni alamõõduline ka vahele. 10 minutit enne lõppu leidsime lõpuks hea parve ja sealt tuli järjest, jõudsime kätte saada 6 ahvenat, aga kahjuks sai aeg otsa ning 5 minutit enne lõppu pidime finišisse sõitma hakkama. Hilinemisega me ei tohtinud riskida, muidu nullitakse etapi tulemus ära.Oli selge, et me tegime oma ära. Aga mõni teine paatkond oli ka tubli ja suutis oluliselt parandada oma hommikust tulemust. Kui mälu ei peta, siis 2 paatkonda said ka õhtusel etapil 10 haugi normi täis. Meie haugi mõõt oli aga natuke parem ja meid aitasid ka ahvenad, mis andsid punkte juurde. Siiski jäi lahtiseks, mitmenda koha me saime, sest tekkis vaidlus, kas reeglite järgi läheb arvesse 10 kala päevas või 10 kala etapi jooksul, s.t. 10 hommikul ja 10 õhtul. Seega oma kohta me teada ei saanud, medaleid välja ei antud, nii me siis sõitsimegi koju, 2 kätt taskus ja pea mõtteid täis. Tulemused kuulutati välja alles mitme päeva pärast ja siis tuli kergendus – võitsime ja ülekaalukalt! Tegelikult ei olnud meie jaoks ka vahet, kas läheb 10 kala kokku arvesse või 10+10, punktide järgi olime mõlemal juhul esimesed, aga selle saime teada alles hiljem. Emotsioonid olid igatahes laes ja oleme siiamaani väga õnnelikud selle saavutuse üle. Lõpuks ometi! Arvan, et seekord oleme selle võidu ära teeninud.

Kuna autasustamist ei olnud, siis medalite-karikatega seekord kahjuks pilte ei ole. Tegime lihtsalt paadi taustal ühe pildi.

Nüüd on seis selline, et meie lõplik koht reitingutabelis selgub viimasel etapil Viljandis. Hetkel on kõik veel võimalik.