Tuju 100% laes, mõte vaid, et saaks juba kummilutu likku ja et see tonks ära tuleks.Nasvale kohale jõudes võtsime kail kohad sisse ja püük võis alata.
Esimesed, kes kohe ahvenat said, olid ussidega püüdjad ja Peipsi rakenduse (raskus ja 2-3 lutut lipsudega liinil) pildujad. Meie punt jagunes pooleks.Mina ja Rain jäime truuks vaid jigitamisele, ülejäänud katsetasid kõike: nii ussiga-tonkaga, rakendust kui ka jigitamist.Hommikupoolikul oli jigiga päris tore toimetada, kuna tuult polnud ja meri lausa plekk. Kuid ahven kahjuks ei tahtnud õnge tulla, vaid üksikud nurud jäid risti-rästi konksu otsa.Vahepeal tegin sündmuskohast ka fotosüüdistuse, et viibin Nasvas. Mõni hetk hiljem hakkas headelt inimestelt tulema sõnumeid postkasti.Näiteks Margo andis teada, et sealt on suurem osa kalast juba välja nopitud ning soovitas õnne proovida hoopiski ühest teisest sadamast. Kuna olime tulnud viieliikmelise pundiga, siis kõiki nõusse saada ja ümber grupeerima ei tihanud hakata.Kuid teine hea inimene Indrek, saades mu mobla numbri, helistas ja seletas asja, mis ja kuidas ning millega võiks seda triibulist kalakest peibutada seal kail (ta on vana kala selles kohas).Aga takkapihta saabus lausa mandrilt kohale Viljar! Tuli teine koos perega korra saarele käima ja jagas lahkesti püügisoovitusi. Tagatipuks kinkis ühe "tegija" rakenduse, millega minu silme alt võttis mitu kenas mõõdus ahvenat välja. Aga olgu, nüüd siis püügi juurde tagasi.Päeva peale tuul tõusis, nii nagu ilmajaam lubanud oli. Microjigiga oli juba võimatu viset sooritada. Kogu aeg viskas paunad sisse ja väikese raskusega jäi viskepikkusest vajaka. Rakendust proovisin, kuid see polnud see.Põhipüük hakkas meil pihta vast peale kella 15. Seni oli meil Rainiga vast +/- 10 ahvenat sumbas. Kuid siis otsustasime teha lips- ehk dropshot-rakenduse ”terminal rig”, kuna kala paistis väga passiivne olema ja et teda võtma saada, pidi ikka korralikult vaeva nägema. Tegin sellise 1,2 m lipsu, millele panin Westini mootoriõli värvides silikoon-ussi BloodTeez ja raskuseks pöörlaga 20 g tilgakujulise tina. Põhimõte oli, et lajatada võimalikult kaugele (vahetasin soovituste järgi kohta ning seal oli kaugus oluline) ning lasta rakendusel põhja vajuda ja mitte kohe kerida, vaid kergelt veidi omapoole sikutada ja siis alles vaikselt liini sisse kerida. Vahel sai kala võtma nii, et rakendus lesis põhjas ilma mingi liigutamiseta. Kui see mingi aeg lakkas töötamast, võtsinVolzhanka maitsestatud silikooni (sitikas narmastega) Fan-trout või Prodigy ja püüdsin tavalise jigiga passiivse mänguga. Tuli samuti kala ja oli isegi mõnusam püügiviis, aga kahjuks mitte kauaks.Ja nii me Rainiga sedasi toimetasime, kuni sump või kott, kuidas kellelgi, muudkui kasvas.
Lõpuks oli aeg nii kaugel, et pidime hakkama otsi kokku võtma. Meie seltskonna saagid jäid seal 7-12 kg vahele, minul kaasa 44 triibulist ja 7,2 kg, Rain tabas kokku 8,5 kg.Igatahes sain ma sellel hooajal alles esimest korda suitsuahjule tule alla teha, et miskit arvestatavat kogust sinna ka suitsuma panna.Kokkuvõttes igati lahe kogemus ja meeldiv meeskond, kellega sai see tripp ette võetud.
Kurvaks teeb vaid see, et kurat, nii kaugel asub, nagu välismaale sõida!PS! Aga milliseid uusi ja uhkeid fotosid sai sealt klõpsatud nii praamilt hommikul enne päikesetõusu kui ka püügi paigalt... Kus meri sile kui peegel ja taamal kalur oma tööd tegemas.
Siis kalamehed kail reas oma hobi harrastamas. Ning hiljem kalurid saagiga kajakate saatel koduranda saabumas.
Selged pildid,Ixa Fishing Team
Kommentaarid (0)