Praktilised lendõngeheited ehk flycasting

Casting jaguneb laias plaanis kolmeks alaks: traditsiooniline casting ehk heited staadionil, surfcasting ehk rannaheited ja praktilised lendõngeheited ehk flycasting. Traditsioonilist casting'ut saab võrrelda F1ga ehk võisteldakse varustusega, mida praktilises kalapüügis ei saa või ei ole mõistlik kasutada. Flycasting'ut aga võiks võrrelda WRCga. Nii nagu WRC autodega saab ka tänaval sõita, saab flycasting'u vahenditega kalastada, kui vaid konksuga tehisputukas otsa siduda.

Tegemist on lendõngeheidetega, mille puhul võisteldakse täpsuses ja kauguses, kasutades praktilisi püügivahendeid. Et heited toimuvad rahvusvahelistel tiitlivõistlustel vees, siis kasutatakse ujuvaid nööre ning kui forelliklassi alad välja arvata, on nende valik suhteliselt vaba tingimusel, et need mahuvad ette antud piiridesse. Praktilised lendõngeheited on levinud peamiselt Põhjamaades, samuti on tugevaid heitjaid USAs, Venemaal, Jaapanis ja ka mitmes casting'u mõttes eksootilisel maal, nagu Korea, Malaisia ja Jersey (Briti krooni sõltkond La Manche'i väinas – toim). Viimane on just nimelt maa, mitte riik. Omaaegse Normandia hertsogiriigi järeltulijana ei kuulu Jersey mitte ühegi riigi koosseisu, vaid toimetab rahvusvaheliselt iseseisva territooriumina. Peale casting'u on Jersey iseseisva maana esindatud näiteks kriketis.Esimesed flycasting'u maailmameistrivõistlused peeti 2010. aastal Norras Fagernesis. Sealsamas toimusid need ka 2012. ja 2014. aastal. 2016. aastal võõrustas MMi Eesti Nelijärvel, 2018. a Inglismaa Port Haveriggis. Casting'u alaliigina on flycasting tunnustatud SportAccordi poolt, mis tähendab, et seda käsitletakse võrdväärselt teiste n-ö ametlike mitteolümpiaaladega. ICSFi (International Casting Sport Federation ehk rahvusvaheline casting'uspordi föderatsioon – toim) flycasting'u komisjonis on esindatud Norra, Eesti, Jaapan ja Austraalia. Peamised arengud on viimastel aastatel toimunud just Norra, Eesti ja teiste Põhjamaade koostöös. Näiteks Tallinn Indoor Cupi nime kandev rahvusvaheline casting'uvõistlus on maailma suurim, kus võisteldakse nii traditsioonilises casting'us kui ka praktilistes lendõngeheidetes. Tavaliselt on esindatud kümmekond riiki, osaleb suur hulk eri alade ja mitmevõistluse maailmameistreid. Meie võistlusest on innustust saanud nii sakslased kui ka itaallased, kes plaanivad omal maal samasuguseid mõõduvõtmisi. 2020. aasta MM on plaanis korraldada Rootsis Rönnebys üheskoos casting'u maailmameistrivõistlustega. Selleks rajatakse sinna spetsiaalsed lendõngeheidete tiigid, mida saab kasutada ka mõne teise ala jaoks. Praktilisi lendõngeheiteid saab harjutada ja võistelda kõikjal, kus on vähemalt mõnekümne sentimeetri sügavune vesi, piisavalt pikk heiteala ning, eriti spey-heidete jaoks, pole lainetust.

Forelliklassi täpsusheited (Trout Accuracy) Kasutatakse mis tahes ritva pikkusega kuni 275,5 sentimeetrit. Praktikas kasutatakse tavaliselt 5. või 6. klassi ritvu. Et üle 80 punkti pole võimalik heita, ajavad asja ära ka odavama hinnaklassi omad. Mõnda neist võib paarikümne euro eest leida ka meie hästivarustatud poodides. Nöör on ette antud ja sellena tuleb kasutada Scientific Anglers Mastery Expert Distance Competition WF5Fi (oranž, 120 jalga), millel on selgestiloetav tootjapoolne lasermärgistus. Nööri ei tohi mis tahes moel modifitseerida. Eesti kaubandusvõrgust seda nööri kahjuks ei leia, küll aga saab tellida mõnda lendõngepoodi või osta internetist. Probleemiks võib osutuda 90 € kanti ulatuv hind. Aga tegemist on hea nööriga, millega saab ka kala püüda.Eesosa (monofiil nagu kõikidel teistel aladelgi) pikkus peab olema vähemalt 2,5 meetrit, sellest lips tohib olla kuni 0,30 mm läbimõõduga materjalist ning peab olema vähemalt 40 cm pikk. Tehisputukas, milleks on tavaliselt nr 10 konksule soetud kuivputukas, peab olema eemaldatud teravikuga. Märkväljak koosneb neljast märklauast, need omakorda kolmest kontsentrilisest ringist, mille läbimõõdud on vastavalt 60, 120 ja 180 cm. Märklauad on paigutatud stardikohast juhuslikele kaugustele, nende keskpunktid võivad olla stardikohast 8 kuni 15 meetri kaugusel. Heidetakse neli seeriat vasakult paremale, kahe märgiheite vahel peab olema vähemalt üks tühiheide. Kui tehisputukas tabab tühiheite ajal märkväljakut või veepinda-maapinda, siis vastava heite tulemus on 0. Iga tabamuse eest saab punkte keskmisest ringist alates 5, 3 või 1. Kokku on võimalik saada 80 punkti. Sellise tulemuseni pole maailmas veel keegi jõudnud. Forelliklassi täpsusheidete teatav võlu peitub määramatuses. Heaks tulemuseks on tarvis väga kitsast heitenööri aasa, kauguste täpset hindamist, hästinähtavat putukat. Casting'uinimesed kasutavad forelliklassi täpsusheiteid mõnikord casting'u täpsusheitetehnika parandamiseks. Maailmas on tugevaimad heitjad olnud ameeriklased, seda eriti naiste arvestuses. Teismeline Corinne McCormick, keda ajaleht New York Times nimetas lendõngeheidete Mozartiks, alustas treenimist üheksa-aastaselt, tuli esimest korda maailmameistriks 12aastaselt Nelijärvel ja teist korda 14aastaselt. Maailmas on üksikuid mehi, kes sellele neiule vastu saavad. Eesti heitjatest on MMidel esitosinasse mahtunud Dmitri Borovkov (2014. a 5. koht, 2016. a 11.), Ranel Kõmmits (2016. a 7. koht) ning naistest Birgit Hansson (2016. a 12., 2018. a 10. koht).