Inimene peab olema võimeline tegema vahet abivajajal ja mitte abi vajaval linnul või loomal. Jänesepojad ja metskitsetalled ongi enamasti esimestel elupäevadel üksi, kuna neil puudub lõhn ja ema peidab nad rohu sisse või põõsastesse ja käib neid ainult imetamas. Neid ei tohi puutuda ja hoia ka oma koer rihma otsas.
Samas, pesast allakukkunud oravapoeg vajab enamasti inimese sekkumist, sest kui poeg kaotab maas lamades osa kehatemperatuurist, on ta emaorava jaoks "surnud" ja ema ei tule talle järgi. Siis tuleb oravapoeg kaasa võtta, üles soojendada ja helistada näiteks Imeloomade Seltsi.
Kõik kanalised tulevad kohe pesast välja. Samuti on kõigil vareselastel lennuvõimetu aeg, väljaspool pesa. Nii paljude lindude ja loomadega. Inimesed ei suuda neist enamikku üles kasvatada ja nad hukkuvad. Paljud inimeste üles kasvatatud loomad ei õpi iseseisvalt hakkama saama.
Sellised artiklid peavad olema tasuta ja KÕIGILE loetavad. Lumehebekestele mõeldes peab jutu ülesehitus olema lõhilausetega, lühike ja konkreetne. Mida pikem ja kehvasti haaratav jutt, seda vähem jaksab lugeja seda lugeda :) Palun mõelge selle peale, et on harivad tekstid mida tuleb söögi alla ja peale mämmutada ja mida pole vaja tavalugejale lukustada, sest kui sa saad noore mingi imega uudist lugema on see juba pool võitu.
Jäta metsa ja las siis keegi sööb ta ära, "kaunis" soovitus!? Olen üles kasvatanud 13 pesast välja kukkunud linnupoega, sh: kaks hakki, ühe varese, 1-e suitsupääsukese, 6 räästapääsukest ja kolm piiritajat.
Mina sõitsin ka loodusesse aga seekord ikka linna. Jalutasin pargis mille kunagi asutas esimesel eesti ajal kohtunik. Seal oli laste jaoks ehitatud ilus loss kus nad said mängida. Aga kui varem selles pargis laulsid linnud siis nüüd kostis vaid vareste krraksumina ja keegi rääkis et olid lapsi ka rünnanud. Kas ikka on vareste koht lastepargis. Ja see on kõik Raplas.
KOMMENTAARID (12)