Oma silm on kuningas ja järgmisel reedel-laupäeval saab igaüks kehastuda loodusvaatlejaks ning loendada üles mõne konkreetse piirkonna loomad-lilled-liblikad.
Jah, loodusteaduslikuks ekspeditsiooniks ei pea tingimata ostma purjekat ega korraldama kuudepikkust rännakut läbi džungli. Livingstone'i või Darwini jälgedesse saab astuda ka lähimas metsatukas, kraavikaldal, teepervel või heal juhul koguni koduhoovis.
Amplis algab loodusdokk
Kes korra end niidul kõhuli visanud ja vaadanud ümbritsevat mõne minuti kassi perspektiivist, on avastanud end tihedast metsast, kus erisuguste taimede vahel elavad ja töötavad teod, sääsed, ämblikud, rohutirtsud, röövikud, lepatriinud, puugid ja igasugused muud sitikad, millest mõnda pole teadlased ehk veel üles tähendanudki.
Kõrva ääres undab muidugi parm, sest on ju palav suvepäev. Ajad ta käeviipega ära, siis veel, siis veel korra, kaalud juba tapatööd, kui tüütusse parmupilli lõikab sisse kiiresti lähenev undamine, kostab kokkupõrget tähistav mats ja saabub vaikus. Üllatunult pead tõstes avastad meetrikese eemal ühelt kõrrelt kiili, sind tüüdanud parm peos nagu jäätis, suu rõõmust kõrvuni.
Samalaadne loodusdokk algab kohe, kui oled maha kükitanud mõne kraavi või tiigi kaldale. Koguni rõdukaunistuseks kõikuvas amplis võivad mõne tunni sees hargneda sellised draamad, et Sir David Attenborough teeks neist kuueosalise telesarja.
Pisikesi on palju
Mis siin salata, elurikkust – vähemalt liikide üldarvu poolest – Eestis leidub. Ainuüksi võilille oskavad spetsialistid meil lahterdada umbes 160 liigiks. Kokku kasvab pärismaiseid taimeliike Eestis suurusjärgus 1500.
Laelatu puisniidul on ühe ruutmeetri sees saadud kirja 76 liiki taimi. Sellist pillavat mitmekesisust kohtab maailmas üliharva, Laelatu rekordiga samalaadse tulemuse mõõtmiseks peab reisima Argentina mägismaale.
Mõistmaks, mida liigirikkus tegelikult tähendab, on hea vaadata seeneriiki. Igaüks võib praegu üles lugeda seened, mida ta teab. Noh, puravik, teine puravik, kukeseen, riisikas, pilvik, ja siis see pisike seen, mida vanaema ikka korjab ja eeskujulikuks sakuskaks vormistab. Tegelikult elab Eestis seeni umbes 7500 liigist. Tõsi, paljud neist pole puraviku ega pilviku moodigi, vaata tele- või mikroskoobiga.
Hoopis lai on selgrootute maailm. Liblikaid on Eestis teadaolevalt umbes 2500 liiki (paraku meenutab suur osa neist pisikest koiliblikat, mitte peosuurust vikerkaarekirja iludust). Mardikaliike on Eestis seni üles tähendatud ligikaudu 3500. Selgrootuid kokku on umbes… no kes seda täpselt teab, aga ütleme, et 24 000 liiki.
Mine nädala pärast loodusvaatlejaks!
Kordame loo alguses esitatud küsimust: mis väljasuremisest ja elurikkuse hävimisest teadlased õigupoolest räägivad?
„Liikide üleslugemine ei ütle meile elurikkuse kohta just väga palju, sest elurikkus on keeruline süsteem liikide arvukusest, nende funktsioonist ja sellest, kas konkreetses koosluses on kõik vajalikud liigid oma funktsioonidega esindatud,“ arutleb Veljo Runnel, Tartu ülikooli loodusmuuseumi harrastusteaduse peaekspert.
Ehk siis: ainuüksi naljakavõitu faktist, et Eestis on 160 liiki võililli, meie loodusliku mitmekesisuse hindamiseks ei piisa. Selleks, et konkreetne kooslus, näiteks puisniit, elaks oma loomulikku, tasakaalus elu, on seal peale võilillede vaja veel tervet hulka teisi taimi, seeni, selgrootuid ja selgroogseid. Isegi inimtegevus on puisniidu definitsiooni sisse kirjutatud.
Eesti looduse mitmekesisuse hetkeolukorra kaardistamiseks ja tulevikus muutuste märkamiseks toimub nädala pärast loodusvaatluste maraton, mis algab 14. juunil kell 12 päeval ja lõpeb 15. juunil kell 12. Iga huviline saab talle sobival vaatlusalal mängida loodusuurijat ja anda oma panuse teadusse. Süvateadmisi bioloogiast ei eeldata. Vajalik on tahe ja oskus uurida, mis kirjas veebilehel loodusfestival.ee/lvm.
„Vaata, kus on sulle kõige lähem maratonipaik, ja mine sinna,“ juhendab maratoni peakorraldaja Veljo Runnel.
Kommentaarid (0)