„Ma alguses ei pannud ise üldse tähele. Tundus pigem, et mingi nöör lihtsalt vedeleb maas. Laps oli see kilkaja, et madu on tee peal,“ kirjeldab 32aastane Kaisa.
„Olen küll Saaremaal roomavate elukate peale sattunud, aga keset Annelinna poleks ma küll seda oodata osanud,“ lisab Kaisa.
„Ma ei jõudnud veel reageerida, kui elukas oma teekonda jätkas ja parklasse autode alla sibas. Poodi me läksime, aga igal sammul vaatasime lapsega mõlemad, et rohkem „üllatusi“ enam teel poleks,“ täpsustab Kaisa.
„Mõtlesin, et kas peaksin sellest kellelegi teatama? Pole just tavapärane, et madu linnas kohtaks. Poe lähedal on ka mänguväljak ja muruplats – inimesed tõenäoliselt isegi ei oska taolist kohtumist karta. Või pargid auto ära ja astud välja, aga pärast avastad, et rästik liugleb jalgade juures. Vuih! Poes üritasin turvameest leida, aga saalis ja kassade juures teda ei olnud. Müüjale selgitasin huumoriga pooleks, aga tegu oli venelannaga, kes mu jutust vist väga aru ei saanud. Võibolla ta lihtsalt ei hoolinud,“ tundis Kaisa vajadust nähtut kellegagi jagada, aga ei leidnud sobivat inimest.
"112 tundus liiga äärmuslik," sõnab Kaisa.
„Pole ju võimatu, et tegu oli ka kellegi rumala tembuga – madu toodi maalt linna kaasa ja lasti lahti. Või pääses põgenema. Normaalne see igatahes ei olnud. Loodan, et kõik inimesed jäid terveks. Ehk ka peategelane ise. Õpetlik on see igatahes - edaspidi jälgin ümbrust ka linnas palju hoolsamini,“ soovitab Kaisa oma nõuannet kuulda võtta ka teistel.
Kommentaarid