Mitmesugust

Ablas hulgulind kalakajakas  

Marko Valker, ornitoloog, 12. juuli 2019, 14:00
Kala püüavad linnud veepinnalt haarates. Aplusest neelavad nad sageli ka plastikusodi.Foto: Vida Press

Kalakajakat tunneb meie rannarahvas juba ammustest aegadest. Need linnud saatsid kalapaate merel ja olid sagedased külalised sadamates. Julgemad paarid seadsid end pesitsema mereäärse talumaja või võrgukuuri rookatusele, lastes inimestel oma pesaelu lähedalt jälgida.

Seetõttu pole sugugi üllatav, et kalakajakal on palju rahvapäraseid nimesid. Räimekull, kalakull, tuulekajakas, kudukajakas, lõugas ja mereratas on vast kõige tuntumad. Linnu kõlav häälitsus kaai-jak on kajakate perekonnale nimegi andnud. Kõige rohkem oli meil kalakajakaid umbes pool sajandit tagasi. Siis pesitses meie merelaidudel neid linde üle poolesaja tuhande paari. Liigi arvukus hakkas vähenema 1970ndatel. Siis suurenes meil hõbekajakate arvukus. Suured kajakad hakkasid järk-järgult kalakajakat merelaidudelt välja tõrjuma.

Teeme tutvust Kõige kindlam paik kalakajakate kohtamiseks on mererannikul, sisemaa veekogudel pesitseb neid oluliselt vähem. Teiste kajakate seas torkab ta silma valge kõhualuse ning helehalli selja ehk mantli poolest. Lind on varesesuurune – veidi sarnase välimusega hõbekajakast poole väiksem. Tal on helehall selg, valge kõhualune ning musta-valgekirjud tiivaotsad. Kalakajakal on kollane nokk, rohekaskollased jalad ja mustad valgete laikudega tiivaotsad. Silma ümber asub punane rõngas. Meil pesitseb kaks kalakajaka alamliiki. Mere ääres elutsevatest kalakajakatest veidi suurem järve-kalakajakas asustab Peipsit ja Kagu-Eesti järvesid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee