Blogid

116 aastat tagasi nõuti ajalehes ahingupüügi keelamist ja kalakaitseinspektori ameti loomist 

Kalale!, 12. juuli 2019, 14:00
Foto: Pixabay

Kewadene aeg on jälle käes; rannamees waatab igatsuse ja lootusega mere oma leiwaandja poole. Nii kui põllumees iga aasta uue lootusega oma põldu künnab, äestab ja külmab, niisamasuguses ootuses sõuab ka ranna rahwas, niipea kui suur wesi ennast jääkattest wabastab, merele kewadesele kalapüügile.

Raske ja hädaohtlik on kalapüüdja töö, ning sagedasti ei õnnesta ta waew ja hool suuremat ühtigi – kalasaak on liig kehw!Tihti kuuldub kalapüüdjate suust kurtmist, et kalade, iseäranis suuremate soomuskalade, nagu haugi, ahwena, wimma jne rohkus aasta aastalt wähemaks jääda. Paiguti ei maksta püük sugugi püüsete kulu ära, arwamata weel enese waew ja ajawiide.

Tahtmata tuleb niisuguseid kaeblusi kuuldes küsimine keele pääle: Kuhu on meie merede kalarikkus jäänud? Kas püütakse soomusekandjaid liig palju, wõi on mõni katk nende seas rüüstanud? Eks olnud meie mered, jõed ja järwed rikkad nimekandjatest? Hiljuti kõneles mulle üks wana meremees: aastat kuuskümmend tagasi olnud mängu-asi selja täis kalu püüda. Kalarohkus meres olnud nii suur, et suwel sooja ilmaga jalgsi wäikese käsinooda abil koormate kaupa wõidud kalu püüda. Aga kuda on nüüd lugu? Õnnelik on see mees, kes terwe kewadese püügiaja kohta mõne rubla eest saab kalu ära müüa; ta on juba ka siis rahul, kui oma tarwis aastase soolase saab.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee