116 aastat tagasi nõuti ajalehes ahingupüügi keelamist ja kalakaitseinspektori ameti loomist

Raske ja hädaohtlik on kalapüüdja töö, ning sagedasti ei õnnesta ta waew ja hool suuremat ühtigi – kalasaak on liig kehw!
Tihti kuuldub kalapüüdjate suust kurtmist, et kalade, iseäranis suuremate soomuskalade, nagu haugi, ahwena, wimma jne rohkus aasta aastalt wähemaks jääda. Paiguti ei maksta püük sugugi püüsete kulu ära, arwamata weel enese waew ja ajawiide.

Tahtmata tuleb niisuguseid kaeblusi kuuldes küsimine keele pääle: Kuhu on meie merede kalarikkus jäänud? Kas püütakse soomusekandjaid liig palju, wõi on mõni katk nende seas rüüstanud? Eks olnud meie mered, jõed ja järwed rikkad nimekandjatest? Hiljuti kõneles mulle üks wana meremees: aastat kuuskümmend tagasi olnud mängu-asi selja täis kalu püüda. Kalarohkus meres olnud nii suur, et suwel sooja ilmaga jalgsi wäikese käsinooda abil koormate kaupa wõidud kalu püüda. Aga kuda on nüüd lugu? Õnnelik on see mees, kes terwe kewadese püügiaja kohta mõne rubla eest saab kalu ära müüa; ta on juba ka siis rahul, kui oma tarwis aastase soolase saab.

Kui kalade wähenemine nii kindlal sammul edasi läheb, kuda ma seda aastate jooksul olen tähele pannud, siis jõuab küll wiimaks aeg kätte, mil me järeltulew sugu hända ega pääd näha ei saa. Kellel on selles süüd? Selle küsimise pääle ei tea ma muud wastust, kui: omad witsad peksawad.

Ehk hurjutab mind mõni lugeja: Tohoh, mis see tähendab: omad witsad peksawad? Oleme siis meie kalade wähenemises süüdlased? Kuda wõime kaladest ilma jääda? Eks meri ole suur ja sääl ruumi kaladel kaswada ja sigineda ning püüdjal paika püüda? Eks ühe ainsama kala kudust sigine jälle tuhanded kalad? Kui ka sajast kalast üheksakümmendüheksa ära püütaks, siiski ei wähendaks see kalasugu; sest sellest ainsamast järelejäänud kalast, s. o. tema kudust, sigineb tuhandeid noori kalu, sellega palju rohkem, kui ära püüti.

Tõsi küll, weli, aga igal asjal on kaks külge, niisama siis ka kala siginemisel ja püügil.

/.../

Mererüüstajad on mõrd, õng ja ahingas. Nendega püütakse meri küll sõna täielisemas mõttes tühjaks. Kewadel, kalakudumise ajal, on meres paremad kalapüügi kohad mõrra aedadega päris täis kiilutud; kalal ei ole sääl sugugi ruumi liikuda. Pöörab ta paremale poole – on mõrd ees, pöörab ta pahemale poole – aegutab jälle mõrra awandus wastu; tahab ta edasi ujuda – seesama takistus. Muud nõu ei ole – poe aga mõrda! Et suuremaid kalu wõimalikult kõik kätte saada, sellega pole püüdjad weel mitte rahul; mõrra silmuksed tehtakse nii tihedad, et ka kalapojukesed, kes juhtuwad püüsesse minema, wangistusest enam wälja ei pääse. Niisugune kalapüüdmine on juba iseenesest kalasugu häwitamine. Aga sest pole weel küll, kalapüüdjad lähemad weel kaugemale. Harilikult on püügi tingimised, et kalakudu, mis kalad mõrras olles on wälja kudunud, säält merde peab uhutama. Kas teewad seda meie kalapüüdjad? Wõta näpust! Mõned hääd aastad tagasi oli Pärnu lahes wäga hää soomuskala saak, ja siis olla (ma olen seda rahwa suust kuulnud) püüdjad paadi-täied kalakudu mõrdadest koju wiinud – sigadele söögiks.

Eelnimetatud laht ja Matsalu meri oliwad omal ajal õige kuulsad kalarikkuse poolest. Kus on ses kõik nüüd jäänud? Kõik on meeletuma püügi tagajärjel kadunud. Arwata paarkümmend wõi pisut enam aastaid tagasi oli weel Pärnu meres koha, säina ja siia kala rohkesti leida; aga nüüd on need üsna haruldaseks jäänud, lõhe kalast ei maksa rääkidagi. Kõige rohkem paneb wimm ja ahwenas wastu. Ka haug ja särg on weel suuremal arwul püüda.
Weel kahjulikumad, kui mõrd, on õng ja ahingas.

Mõnda korda olen ma näinud, kuda Pärnu mehed õngepüügilt randa tulewad ja oma saaki korraldawad, ja mis on sääl näha? Suuremalt osalt on püügi saak angerjad, ja kui suured?! Neid wõib kergesti suurte wihmaussidega ära wahetada. Sel wiisil häwitatakse tuhanded noored angerjad ära.
Weel suurem angerja sugu kaotaja, kut õng – on ahingas. Olgu sellest üks näitus, kuda püüdjate meeletu ahnus merd angerjatest puhastab.
Aastat kuus tagasi hakkasiwad Warbla ranna elanikud kohalises meres ahinguga angerjaid raiuma, see on: nad torkasiwad mitmeharulise rauaga, mis pika ridwa otsa on kinnitatud, umbkaudu merepõhja, kus angerjad talwekorterit pidasiwad. Seda püügimaad wõis umbes neli wõi viis dessatini olla. Ja kuda oli saak? Määratu! Sääl mere põhjas pidi küll üks arwamata suur angerja ladu olema, sest sagedasti tuli ette, et mees ühel tõukamisel kuni kuus angerjat, kes ristirästi üksteisega nagu sõlmis läbi oliwad, weest wälja tõmbas.
Hää saagi tõttu kogus sinna ka naabri-waldadest mehi, nii et mõnikord ligi paarsada meest püüdmas oli, ja igaüks sai lühikese sügisepäewaga mitu puuda kalu. Nii tuuris see püük terwe talwe kuni kewadeni. Suwel läksiwad angerjad laiali, siis ei olnud sääl midagi teha. Aga sügisel kogusiwad nad endid jälle talwekorterisse, ja nüüd algas uuesti metsik torkamine.

Seesugune püük tuuris ligi neli aastat, kuni see kalasugu säält merest otsa sai. Küll katsus kohalik walitsus sellele rööwpüügile tõket teha, aga midagi ei awitanud. Keda trahwiti, läks jälle ruttu püügile, et trahwiraha tagasi teenida. Kõwendati päewast walwamist, siis torkasiwad püüdjad öösel kalu ja ega see polnud kirjatöö – wõis ju umbes tossida. Tuhanded puudad angerjaid püüti wälja.

See ei olnud mitte ainus halbtus ja kahju. Kui paljud ei saanud ahingaga wigastatud – kes pärast haawade kätte ära suriwad! Kord, ühel soojal suwel, haises see merekoht ära surnud ja mädanema läinud angerjatest nii, et jälk oli säält üle sõita. Warbla alune meri on nüüd angerjatest tühi, ning kalapüüdjad pühkigu suu puhtaks; wõiwad weel õnnelikud olla, kui aegajalt mõrdadega mõne angerjapoja kätte saamad. Ja kes tegi? Ise tegi!
Seesama lugu sündis ka Saulepi aluse merega. Olgu sellest näitusest. See aga ei ole ainus; ka mujal tehtakse rööwpüüki ning sellepärast oleks kalasugu wähenemise ja kadumise eest hoidmiseks asjakohalisi kaitseabinõusid hädasti waja.

Aga kuda saaks asja parandada ja kalasaaki tõsta? Minu arwamine oleks selles asjas wähemasti järgmine:

1) jõgesid ei tohi püüsetega kinni panna; kesk koht, jõe laiusest arwatud wiies osa, peab püüsetest waba olema, et kaladel teed oleks jõge mööda üles kuduma minna.

2) nõndanimetatud kalanooda püük, nagu seda Pärnu lahes pruugitakse, saagu üsna ära keelatud, ehk olgu siis lubatud, kui nooda silmuksed nii suured on, et noored kalad teatawas suuruses säält läbi mahuwad, kuna kewadene räimenoot endist moodi jäägu, kus ta weel pruugil on.

3) mõrra-aedade liinid olgu kõige vähemalt 75 sülda üksteisest eemal. Kui teine järk mõrraaedu sügawamasse pandakse, siis olgu esimese aia lõpu ja teise hakatuse waheruum wähemalt 50 sülda lai.

4) kitsastes merelahtedes, kuhu jõed sisse jooksewad, nagu näituseks Matsalu lahes, olgu meri keskkohast 50–100 sülda waba.

5) mõrra silmuksed olgu nii suured, et noored kalad teatawas suuruses säält läbi pääseksiwad, wäljaarwatud räime ja angerja mõrrad, mis harwad ei wõt olla, aga noored kalad, mis sinna sisse juhtuwad minema, peaks lahti lastama.

6) kangesti tuleks selle järele walwata, et kalakudu mõrdadest merde uhutaks.

7) ahinga ja õngega kalapüük keelatagu üsna ära.

8) soowitaw oleks, et kas riigiwalitsuse wõi maakondade poolt iga teatawa mere osa üle kalapüügi ülewaataja (inspektor) politseiliku wõimuga ametisse pandaks, kelle kohus oleks selle järele walwata, et kalapüügi kohta käiwaid määruseid püüdjad tähele paneksiwad ja peaksiwad.

Need on lühidelt minu mõtted ja nähtused meie kalapüügi kohta. Asi on iseenesest wäga tõsine ja oleks wäga soowitaw, et asjatundjad selle üle ajalehtedes mõtteid awaldaks.

A. Z-S. WARBOKA
Eesti Postimees ehk Näddalaleht:
maa- ja linnarahvale, nr. 23, 5. juuni 1903.