Kalapüük

Norus Peaga Mees ja Närviline Tüüp ehk Miks parem minna kala püüdma  

Vidrik Võsoberg, 13. september 2019, 00:00
Foto: Erki Pärnaku

Norus Peaga Mees on vanuselt arvatavalt viiekümnendates. Ta kannab iga ilmaga päevinäinud jopet ja kõrgeid kummikuid. Pea norus ja pilk asfaldil, kõnnib see pikka kasvu mees absoluutselt iga päev vähemalt kord iidsest kalurikülast lähedalasuvasse asulasse ja tagasi. Ikka tasasel sammul, pea norus. Mõnikord on tal mööda kergliiklusteed kodu poole naastes näpu otsas kilekotike vähema söögikraamiga. Enamasti aga on käed tühjad ja alaseljale ristatud. Norus Peaga Mees justkui ei märka ümbritsevat. Näis, nagu oleks tema õlul kogu maailma raskus – või peas lahendamisel üliraske filosoofiline probleem.

Närviline Tüüp on vast 30 ringis. Tema kannab enamasti sportlikke rõivaid. Mees põrutab kalurikülast linna tõtakal sammul, käed hoogu andmas. Vallakeskuses istub Närviline Tüüp poe ette pingile maha, sahistab pahuralt jalgadega, mudib sõrmi ja vaatab, kulm kortsus, poodlejaid. Viie minuti pärast hüppab kodanik püsti ja põrutab kiirel sammul teise poe juurde, et seal samamoodi aega surnuks lüüa. Mõnikord vahib Närviline Tüüp viivuks vallamaja ees purskkaevu. Ühel hetkel aga saab mehel kõigest villand ja ta sammub tõtakalt tagasi kaluriküla poole. Tedagi võib sel viiekilomeetrisel teel näha mitu korda päevas.

Ilmselgelt pole ei Norus Peaga Mehe ega Närvilise Tüübi igapäevaelus liiga palju asiseid tegevusi. Võib-olla pole lihtsalt tööd. Võib-olla kaagutab kodus pahur naine või ema. Võib-olla loodab nii üks kui ka teine kohata linnas mõnd tuttavat, kes poe taga jagaks lonksu või paari oma kange õlle balloonist või viinuskapudelist. Võib-olla oli see hüpotees puhas ülekohus ja kumbki mees ei võta tilkagi. Aga igatahes niimoodi nad oma päevi mööda saadavad: viis kilomeetrit mööda kergliiklusteed keskusse, sama palju tagasi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee