Kalakoht

Matsid jäävad matsideks. Miks jätavad inimesed oma prügi veekogude äärde? 

Kalale!, 13. september 2019 00:00
Foto: Rain Erala

Kui bemmiga veekogu äärde jooma põrutanud noored jõmmkärakad endast prügi maha jätavad, siis võib sellest veel isegi kuidagi aru saada. Mõistus ja analüüsivõime, sealhulgas teistega arvestamise oskus pole veel paika loksunud ning käitumist valitsevad aju asemel hormoonid. Päris kurb on aga see, kui taara, pakendid ja kas või ussikarbid poetab vee ääres põõsa alla vana kalamees – võiks ju arvata, et kalastamishuviga kaasneb ka lugupidamine looduse vastu. Miks inimesed nii teevad?

„Jube, kuidas läbustatakse,“ kurdab siinsamas ajakirjas kalamees Rain Erala. „Peab siis kõik see mees oma taara ja sodi maha jätma? Haige värk! Ei julge väita, et rohi oli vanasti rohelisem, aga seda julgen küll väita, et enda järel sellist laga vanasti ei jäetud!“

Looduskaitse seltsi Saaremaa osakonna esindaja, kodukandiaktivist ja Teeme Ära talgupäeva maakondlik koordinaator Reet Viira tõdeb, et prügi vete äärde jätmise probleem on kõige suurem kevadisel särjepüügihooajal. „Suuremad kohad, kuhu särjehooaeg jätab sügavama märke, on Kuressaare juures lahtede vaheline ala, Kuke jõgi, Nasva jõgi. Tullakse nädalaks, vöetakse endaga kaasa köik tarvilik, maha jääb köik ebavajalik – klaas, plast ja muu olme – see on meeletu prügi,“ on saarlanna nukker. „Tänaseks ei ole suudetud toimima saada inimeste peas teadmist, et kui tuled, siis vii ka oma prügi pärast endaga kaasa.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee