Kõva kalapüüdja kormoran

Meil ei suhtu kalamehed kormorani just eriti hästi, aga mitmel pool on seda lindu isegi kalapüügil ära kasutatud.

Kormoranil on nii erilise välimus, et piisavalt lähedal istuvat lindu ei saa ühegi teise liigiga segi ajada. Täiskasvanud kormoran on umbes hane suurune, kaaludes 2-3 kg. Linnu tiibade siruulatus on 130–160 cm. Isaslind on emaslinnust umbes viiendiku võrra raskem. Kormoranil on veidi sinaka metalse läikega must sulestik. Nagu lindude puhul ikka, muutub ka tema sulestik pesitsusajal veidi kirevamaks. Siis kaunistavad linnu pead ja kukalt valged ehissuled. Linnu külgedel on aga valge laik.

Noorlinnud tunneb ära pruunikama sulestiku ning heleda või kirju kõhualuse järgi. Kormoranidel esineb ka lumivalgeid isendeid ehk albiinosid. Need linnud on aga teistest kehvema nägemise ja kuulmisega. Seetõttu ei saa nad looduses enamasti hakkama. Kormoran on suurepärane ujuja ja sukelduja. Tugevad tiivad ja ujulestadega jalad aitavad neil vee all kiiresti edasi liikuda. Sellest hoolimata lähevad linnud vette nii lühikeseks ajaks kui võimalik. Linnu suled ei liibu üksteise vastu, seetõttu pääseb vesi nende vahele. Kuna jahedas vees viibimine kulutab palju energiat, on kormoranid kohastunud väga headeks kalapüüdjateks. Ööpäevas kulutavad linnud toitumisele keskmiselt 2-3 tundi. Ülejäänud aja veedavad linnud sulgi kuivatades ja neid puhastades.Veest tulles lendab lind harilikult veidi eemale, raputades tugevate tiivalöökidega vee sulgede vahelt välja. Kivil või puuoksal istudes sirutab ta tiivad laiali, et meretuul sulgedest viimase niiskuse pühiks.