Kude­valvurid on jõe ääres patrullides avastanud lehtede alla peidetud kongitsaid, aga isegi ammu keelatud västraid. Foto: Eesti Kalastajate Selts
Vee all
13. september 2019, 00:00

Vabatahtlikud kudevalvurid aitavad röövpüüdjaid vaos hoida

Kude­valvurid on jõe ääres patrullides avastanud lehtede alla peidetud kongitsaid, aga isegi ammu keelatud västraid. (Eesti Kalastajate Selts)

Kodanikeühenduse Eesti Kalastajate Selts (EKS) kalakaitseaktsioonid said alguse sügisel viis aastat tagasi, kui kümmekonnast sõbrast ja tuttavast koosnev rühm esimest korda röövpüüdjaid kimbutama läks.

Loomulikult ei tegutsetud omapäi, vaid keskkonnainspektsiooniga kooskõlastatult. EKSi vabatahtlikud on korravalvuritele lisasilmapaaride ja -kõrvade eest, andes millegi kahtlase märkamisest teada. Esialgu oli kalakaitsjate töö üsna adrenaliinirohke. Röövpüüdjatele tuli vabatahtlike ilmumine täieliku üllatusena, peale satuti üsna lohakale tegevusele ning korralekutsumisele vastati tavaliselt jultunud väljaütlemistega. Alustuseks otsustati kasutada vabatahtlike jõudu õhtu- ja öötundidel peamiselt Keila jõe, mõnel üksikul korral ka Pirita jõe tarbeks.„Vabatahtlike kudevalvurite tegevus oli meeltmööda kalastuseetikat kõrgelt hindavatele kalastajatele ja liitumise soove hakkas järjest laekuma,“ tõdes kudevalvurite juht Jüri Nurk. „2015. aastal oli vabatahtlikke juba üle 60. Välitegevuses tähendas see, et Keila jõel oli röövpüüdjatel väga keeruline oma hämaraid asju ajada, sest kogu kuderahu ajal jagus vabatahtlikke jõe äärde kellaajast hoolimata iga päev. Tihendati tegevust Pirita jõel ning Harjumaal jõuti aeg-ajalt ka Vääna, Vasalemma ja Jägala jõe äärde. Tehti mõni väljasõit Virumaale.“EKSi juhatuse esimees Andres Duuberg meenutab: „Sõpruskonnana alanud tegevus oli tänu tormilisele arengule laienenud piirini, mida saaks võrrelda kesksuurusega ettevõttega. Pärast emotsionaalseid koosolekuid loodi juhtimisstruktuur. Keskkonnainspektsiooniga sõlmiti hea tahte leping, millega sätestati suhtlusliinid ja ühine eesmärk.“

Edasi lugemiseks: