Suured karbid, väiksed karbid ...

„Ja nüüd on ka jooksjate grupis liikumist märgata ...“ (Kalle Voolaid, „Mootorratturid tulevad kurvist, Till pikalt ees!“).

Flegmaatilised magevee-elukad, kellest siin juttu tuleb, koosnevad kahest luisest kojapoolmest ning nende vahele jäävast pehmemast materjalist. Seega pole nad ei karpkalad ega ka teod. Säärast monstrumit kui teokarp looduses ei leidu. Sama jabur sõna on ka konnakarp, kuivõrd karpidel ja konnadel pole ühiseid ettevõtmisi. Karbid ja teod moodustavad limuste hõimkonnas kumbki omaette klassi. Just samuti nagu kahepaiksed, linnud ja imetajad keelikloomade hõimkonnas. Järelikult, kes ei soovi, et teda möödaminnes näiteks kärnkonnaks või toonekureks liigitataks, võiks vähemalt viisakusest ka karbid ja teod omavahel lahus hoida.

Seal, kus teol asuvad pea, silmad ja hambad, on karpidel ainult sisse- ja väljalasketorude (sifoonide) otsad. Täiskasvanud karbid toituvadki vett filtreerides, enamik tigusid aga mitte. Ka tigude kojad ei koosne tavaliselt kahest poolmest nagu karpidel, ehkki leidub selliseidki. Kui karbid toimetavad ainult vees, siis suur osa teoliikidest elab hoopis maismaal.