Pilt on illustreeriv.Foto: Vidapress
Loomad
8. oktoober 2019, 19:52

Suurbritannia loomaarst: Uus-Meremaal töötades pidin iga päev eutaneerima pesakonna kutsikaid või kassipoegi, sest neid ei olnud kuhugi panna (4)

“Inimesed, kes on vihased, et loomi pannakse varjupaigas magama, peaksid olema vihased iseendi peale, et nad oma loomi ei ole ära steriliseerinud või kastreerinud ja seetõttu see probleem on üldse tekkinud,” sõnab Suurbritannia veterinaar ja Sussexi ülikooli teadur Karen Hiestand, kes möödunud nädalal Tallinnas toimunud rahvusvahelisel loomakaitse konverentsil Eesti loomakaitsjaid eutaneerimise ning kastreerimise ja steriliseerimise teemadel haris.

Maailmas eutaneeritakse aastas hinnanguliselt 2,7 miljonit lemmiklooma. Põhiline põhjus, miks see number nii suur on, tuleneb sellest, et loomaomanikud ei ole oma looma suhtes vastutustundlikud: oma looma ei kastreerita või steriliseerita, loomal lastakse omapäi ringi hulkuda, või loom lihtsalt hüljatakse, ehk visatakse tänavale. Juhul, kui see loom on veel steriliseerimata või kastreerimata, hakkabki kasvama kodutute loomade populatsioon.

Probleemi lahendamise võti peitub ühiskonna harimises

Kareni sõnul ei saa probleemi lahendada ükski varjupaik ega loomadega tegelev MTÜ. “Mitte ükski loomadega tegelev organisatsioon ei saa seda probleemi ise muuta. Varjupaigad ja mittetulundusühingud on vaid väike mutter probleemi lahendamises. Palju rohkem oleneb seadusandlusest ja ühiskonna harimisest, need meetmed on ainsad, mis päriselt probleemi lahendavad. Varjupaigad võivadki jääda kodutuid loomi uutesse kodudesse saatma, kuid see ei lahenda probleemi,” selgitab ta.

“Olukorda saab seega parandada ainult inimesi harides. Juba koolides peaks lastega rääkima vastutustundlikust looma omamisest. Samuti tuleb ühiskonnas muuta loomade steriliseerimine ja kastreerimine tavapäraseks. Need on ainsad asjad, mis olukorda muudavad,” ütleb ta.

Suurbritannia veterinaar ja teadur Karen Hiestand Foto: Keit Paju

Lisaks vastutustundliku looma omamise õpetamisele on Kareni sõnul vajalik ühiskonnas tegeleda ka sellega, kuidas inimesed loomade väärtust näevad. “Suurim võti peitubki selles, kuidas inimesed loomade moraalset väärtust. Igal inimesel on loomade suhtes erinev nägemus, olenevalt nende isiklikest moraalsetest tõekspidamistest, sellest, mis loomaga on tegu jne. Inimestega on lihtsam: meil on inimõiguste konventsioon, mille järgi on igal inimelul väärtus, inimestel on õigused. Kõige suurem mure ongi see, et alati on inimesi, kes näevad loomi, või teatud loomaliike, vähemväärtuslikena,” räägib ta. 

Ainus viis, kuida inimeste suhtumist loomadesse muuta, peitub Kareni sõnul jällegi harimises. “Näiteks juba lastele saab õpetada empaatiat, teha sellega seotud harjutusi, et neid empaatilisemaks muuta. Psühholoogiavaldkonnas on tehtud häid uurimustöid, mis tõestavad, et üks põhjus, miks lapsed peaksid lemmikloomadega koos üles kasvama, ongi see, et see on nende arenguks, ka empaatia arenguks, vajalik. Ja lastele tuleks juba noorelt hakata õpetama empaatia ja loomade heaolu kohta, et nad mõistaks, et loomade elud on ka väärtuslikud.”

Loomade steriliseerimise ja kastreerimise kohta levib siiani ühiskonnas ka palju väärarusaamasid. Näiteks usuvad inimesed, et oma lemmiku steriliseerimine või kastreerimine kahjustab tema tervist, või seda, et emase looma tervise huvides on vajalik, et ta vähemalt ühe pesakonna järeltulijaid saaks. 

“Mitte kumbki pole neist tõsi!” ütleb Karen kindlameelselt. “Seetõttu tulebki inimesi harida ja näidata neile teaduslikku tõde. Esiteks, kindlasti ei pea loomad saama vähemalt ühte pesakonda, on palju häid teaduslikke uurimusi, mis kinnitavad, et see ei ole lihtsalt tõsi. See pigem tekitab veel rohkem riski looma elule, laste saamine on riskantne! Seega kindlasti ei paranda see kuidagi looma tervist,” kinnitab ta. 

Samuti on Kareni sõnul teaduslikke tõendeid selle kohta, et loomade steriliseerimine või kastreerimine parandab nende tervist. “On tõendeid, et lõigatud loomadel ei teki teatud terviseprobleeme ning tõendeid, et lõigatud loomade elavad kauem,” sõnab ta. 

Inimeste hoolimatus tekitab emotsionaalset kahju ka veterinaarile

Inimeste vastutustundetu loomapidamise all ei kannata vaid loomad, vaid ka veterinaarid. Karen alustas oma karjääri veterinaari Uus-Meremaal, kus koduta loomade aitamiseks ei eksisteeri praktiliselt ühtegi meedet. Seetõttu pidi ta oma esimesel nädalal loomaarstina töötades tapma mitmeid pesakondi kutsikaid ja kassipoegi.

“Uus-Meremaal ei eksisteeri loomade heategevuse valdkonda, mis on täiesti erinev Suurbritanniast, kus on nii palju erinevaid organisatsioone ja varjupaikasid, seal ei pea põhimõtteliselt pea kunagi tervet looma magama panema, sest alati on keegi, kes ta vastu võtab,” selgitab ta.

“Uus-Meremaal nii ei ole, oma esimesel nädalal veterinaarina töötades tapsin ma pesakonna kutsikaid või kassipoegasid iga päev. Reedeks olin ma otsustanud neid enam mitte eutaneerida ja muidugi võtsin ma nad koju, õnneks oli tol päeval pidid loojakarja minema vaid kaks kassipoega,” tõdeb ta, et sellise töö tegemine muutus talle lõpuks nii moraalselt kui emotsionaalselt vastuvõetamatuks.

“Aga see tulenes sellest, et neid pesakondi ei olnud mitte kuhugi panna. Ei olnud ühtegi varjupaika, hoiukodusid, mitte midagi. Ja kui sul ei ole potentsiaalseid kodusid, kuhu need loomad võiks tulevikus minna, pole neid mõtet ka varjupaigas hoida. Uus-Meremaal ei olnudki koduta loomade jaoks lõpp-punkti, ehk kodu, ega ka vahepunkti, ehk varjupaika, seega oligi ainus võimalus neid eutaneerida, nende loomade heaolu suhtes on see tegelikult õige tegu,” selgitab ta. 

Kuigi loomade suhtes oli nende eutaneerimine õige otsus, ei vähenda see loomaarsti emotsionaalselt blokki seda mitte teha. “See oli minu jaoks suur emotsionaalne koormus ja muidugi puutuvad selle taagaga kokku kõik inimesed, kes loomadega tegelevad. Ma ei suutnud lõpuks enam ühtegi looma tappa, see oli minu jaoks kohutav kogemus,” tunnistab ta. 

“See olukord oli minu kui veterinaari ja inimese suhtes ebaaus, kuna see probleem tekkis ju sellest, et inimesed ei kastreeri ja steriliseeri oma lemmikloomi ja sealt tekivadki koduta loomad, keda ei ole kuhugi panna. Ja mina olen ju see, kes nad eutaneerima peab,” nendib Karen.

Tallinna varjupaiga juhataja: eutanaasia on viimane võimalus

Varjupaikade MTÜ juhataja Triinu Priksi sõnul eutaneeritakse Tallinna loomade varjupaigas umbes 13% loomadest. Priksi sõnul ei ole Tallinna varjupaik seni pidanud eutaneerima terveid loomi, kuigi neil on kohustus enda hoole alla võtta iga loom, kelle osas väljakutse tuleb.

Kuna peamiselt jõuavad varjupaika kassid, on ka nemad loomad, keda Tallinna varjupaigas kõige rohkem eutaneeritakse. Seejuures tuleb aga arvestada, et suur osa kassidest, kes varjupaigas magama pannakse, on sotsialiseerimata ning pole võib-olla isegi inimesega kontaktis olnud. Sellisel juhul on Priksi sõnul looma vaimset tervist arvestades õiglane loom eutaneerida.

Tallinna loomade varjupaik Paljassaares Foto: Heiko Kruusi

“Eutanaasiat tuleb võtta sellisena nagu ta on: see on viimaseks võimaluseks, et hoida ära loomade edasisi kannatusi. Looma pikaaegne puuris hoidmine, kuna meie ei suuda vastu võtta otsust, ei ole kuidagi parem karusloomafarmides toimuvast – mingi hetk ütlevad üles kas neerud, süda või kaasneb pideva stressiga mõni muu terviserike. Me usume, et ei ole aus oodata ja lasta loomal hääbuda, kuna haiguse korral oleks meil endil lihtsam otsust vastu võtta,” selgitab ta.

Priksi sõnul otsustavad Tallinna varjupaigas selle üle, kas loom tuleks eutaneerida, veterinaar, kuid kaasa räägivad ka varjupaiga juhataja ja teised töötajad.

“Kui looma elu ei ole võimalik päästa, eutaneeritakse ta koheselt – näiteks kui ta on autolt löögi saanud ja piinleb,” ütleb Priks, lisades, et seadusest tulenevalt hoitakse looma varjupaigas 14 päeva, pärast mida otsustatakse, kas loomale suudetakse tagada elamisväärne elu.

“Otsustatakse selle järgi, kas loomal on tervislik seis piisav, et olla varjupaigas, kas me suudame talle leida hoiukodu, on tal lootust uuele kodule, soovib ehk mõni teine MTÜ teda enda hoole alla võtta.”

Priks tõdeb, et varjupaiga töötajate töö on väga raske, kuna looma halastussurmamine ei ole kunagi lihtne otsus. “Looma eutanaasia ei ole kunagi rutiin, see süst ei ole asi, mida tahaks keegi teha. Kuid niikaua kuni meil on vastutustundetuid loomaomanikke, on keegi sunnitud selle otsuse vastu võtma. Uuringud näitavad, et varjupaigad on koos päästeameti, kiirabi ja kaitseväega suurima läbipõlemisohuga ametid. Eestis on läbipõlemise diagnoosimine veel algfaasis, kuid fakt on see, et päevas-päeva vaadata otsa loomadele, keda kellelgi vaja ei ole, murrab südame,” tunnistab ta. 

Priksi sõnul oleks Eestis kodutute loomade probleemi lahendamiseks esiteks vaja üleriigilist kiibistamise kohustust ja ühist lemmikloomaregistrit, et kadunud loomad jõuaks omaniku juurde tagasi. Teiseks on muidugi vajalik, et loomaomanikud oma lemmiku steriliseeriks ja kastreeriks. 

“Inimesed võivad ju sinisilmselt mõelda, et nende looma pesakonnale leitakse alati kodud, kuid see tähendab üht looma, kes varjupaigast koju ei saa. Nii kaua, kuni siia ilma sünnib kassipoegi ja kutsikaid, keda ei ole kellelgi vaja, ja nii kaua, kuni inimesed ei steriliseeri ega kastreeri oma loomi, peavad varjupaigad pistma rinda tagajärgedega."

"Välismaal tehtud uuringud näitavad, et kodutute kasside arvukust mõjutab enim koduste kasside steriliseerimine ja kastreerimine. Eutanaasia ei ole lahendus loomade ülepopulatsioonile vaid traagiline paratamatus. Lihtne on sildistada ja süüdistada, aga selleks, et asjad muutuks, on vajalik igal loomaomanikul endal vastutus võtta,” sõnab Priks. 

Priksi sõnul tegeletakse Tallinnas eelarveliste vahendite olemasolul ka harimisega: näiteks käiakse koolides ja lasteadades, et lastele vastutustundliku loomapidamise kohta õpetada.

“Koostöö ja haridus on alati võtmesõnadeks, loomakaitseloengud võiks viia koolides valikainena sisse erinevates õppetasemetes. Täiskasvanud inimestega on raskem – me võime infot jagada, aga inimene peab soovima seda ka vastu võtta. Täiskasvanutel on sageli harjumused ja teadmised kinnistunud ning neid muuta on kohati võimatu. Seetõttu on lastega töötamine lihtsam ja tulemusrikkam. Lapsed on meie tulevik, ehk suudavad nad ka oma vanemate mõttemaailma veidi suunata. Selle tulemusi näeme me kahjuks aastate pärast. Loodetavasti on uus generatsioon hoolivam!” sõnab Priks.

Soovid omale lemmiklooma? PALUN ADOPTEERI!

Tee heategu, kingi loomale kodu!

Võta ühendust:

Tallinna loomade varjupaik: Paljassaare tee 85, kontakt: 5141431 või [email protected]. Varjupaik on külastuseks avatud iga päev 14.00-18.00.

Tartu loomade varjupaik: Roosi 91K, kontakt: 5333 9272, [email protected]. Varjupaik on külastuseks avatud teisipäevast reedeni 14.00-18.00, laupäeviti 12.00-16.00.

Varjupaikade MTÜ varjupaigad Läänemaal, Pärnus, Valgas, Viljandis, Virumaal ja Võrumaal.