Tagajärgi ei saa ignoreerida: anname jõed tagasi siirdekaladele! (2)

Aastaid on olnud tulipunktis Sindi pais Pärnu jõel, täna on tulipunktis Linnamäe pais Jägala jõel, järge ootab Kunda jõe tammide kaskaad.

Sindi paisu likvideerimisega on loodud võimalus heastada oma võlg looduse, kalurite ning kalastajate ja randlaste ees. See pea sajand tagasi alanud progressi „vasar“ on jätnud oma kustumatu jälje tänase randlase eluviisi. Täna Linnamäe ümber toimuv on selle „vasara“ otsene tulem.
Pea veerandsada aastat kalurileiba maitsnuna olen vahetult kogenud kalavarude hääbumist ja mere muutumist ajas.

Lahemaa rahvuspargi algusaastatel sai kohalik kalur kasti lesta võrgu kohta ja lesta mõõtühik oli ämber. Vähemaga ei hakatud kauplema. Täna peab ämbri lesta saamiseks võrgujada pikkust mõõtma kilomeetrites, kui sellestki jätkub. Analoogset vähenemist võib märgata pea iga kalaliigi juures, välja arvatud immigrantliikide ehk SKT kõrvalproduktina merre sattunud hõbekogre ja ümarmudila osas. See soovimatu kõrvalprodukt ootab samuti hüvitamist.
Püsielanikust randlane on täna omaaegsete elukorraldust muutvate katkestuste, merejäätmete settebasseinina käsitlemise ning teda toitvate jõgede sirgeksajamise, paisutamise ja heitvee transportimise kloaagiks muutmisega saanud väljasurevaks liigiks.

On viimane aeg mitšurinliku lööklause „Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame neid ise“ materialiseerunud sümbolitena jõgedel ilutsevate paisude asemel muinsuskaitse alla võtta püsielanikust randlane.
Neomitšurinluse hiiliva varjuna randadesse jõudnud arendusvaimustus müra- ja valgusreostuse kasvuga teenib eelkõige Kaval-Antsude huve.

Nii nagu arendusvaimustus, peab ka kahjude hüvitamine läbi tegema põhjaliku mõjude hindamise. Selleks on kehtestatud keskkonnamõjude hindamise kord. Olles kokku puutunud ühe aruande koostamise, avalikustamise ja vastuvõtmise protsessiga, pean aruandeid arendajate huvide poolt kallutatuks, kuna nende koostamise põhimõtte võib kokku võtta lausega „kes maksab, see tellib ka muusika“.

Eksimuste ja vigade tunnistamine eeldab eelkõige julgust heita kõrvale meeldivuse, ihade ja isekuse silmaklapid. Nagu on öeldud: „Me võime ignoreerida reaalsust kaua, kuid me ei saa ignoreerida tagajärgi, mis tulevad reaalsuse ignoreerimisest“.

Ei ole lõpmatuseni võimalik uusmitšurinlastena tagajärgede eest katta silmi ümbriku paksusega.

Ei tasu unustada, et inimestena oleme eelkõige bioloogiline liik, kelle eksisteerimiseks on vaja õhku, mida hingata; vett, mida juua ja toitu, mida süüa. Kõik, mis suudab meile seda tagada, on strateegilise tähtsusega ellujäämise tagatis. Jõgede tagasiandmine siirdekaladele oleks esimeseks sammuks vigade paranduse ja võla heastamise teel.