Vesi­kakandid.Foto: Foto: Henn Timm, Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool
Mitmesugust
5. november 2019, 20:42

Kirp, kakand ja täi, ühed vähid puha

„Vähi tähtkuju all sündinud isikud on loomult kaunis unised, aeglased ja saamatud ega jõua seepärast teha kaugeltki kõiki rumalusi, mida nad on plaanitsenud. Seetõttu saab neile osaks üldine austus ja lugupidamine.“ * (Olli, „Kui Simson olnuks soomlane“).

Nomenklatuuri järgi kuulub vähkide (ladina keeles Crustacea) hulka nii neid, keda õlle või vurtsveini kõrvale süüakse, kui ka neid, keda üldse nähagi pole. Muude vee-elukatega võrreldes leidub ka väga pisikestel vähkidel palju ja pikki kehaosi, näiteks viis paari jalgu ja kaks paari tundlaid. Mis aga puudub, on tiivad ja seega lennuvõime. Küllap seepärast vähid enamasti veest välja ei kipugi, ehkki arvukalt austajaid leidub neil ka kohapeal. Kõigepealt süüakse ära aeglasemad ja saamatumad. Vilgaste ja ettevõtlikega juhtub tavaliselt sama, aga hiljem.

Rändvähid kivi alumisel küljel. Foto: Foto: Henn Timm, Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool

Magevee vähiliikide arv maailmas ulatub tuhandetesse. Suurematest rühmadest on kümnejalalisi vähke (sihukesi suuri, kelle sekka kuulub ka jõevähk) üle 600, kirpvähilisi ligi 2000, kakandilisi ligi 1000, lõpushännalisi (näiteks kalatäi) üle 100 ja lõhkjalalisi (müsiidilisi) üle 70 liigi. Soojades vetes elab massiliselt suuri krabilisi ja krevetilisi, keda Eesti magevees pole.
Jätame praegu kõrvale ka väga mitmekesised mikroelukad (vesikirbulised, aerjalalised, karpvähilised) ning ajutiste vete asukad (lõpushännalised). Allpool tutvustatavate tavaliste elukate iga kestab pigem ühe aasta ja nende pikkus jääb mõne millimeetri kuni 1,5 cm vahele. See aga ei tähenda hoopiski, nagu oleks neid veekogudes arvu või kaalu poolest jõevähist vähem.

Jõe-kirpvähk. Foto: Foto: Henn Timm, Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool

Jõe-kirpvähk (Gammarus pulex) ja järve-kirpvähk (G. lacustris) on välimuselt väga sarnased kõrge lapiku keha ja kaarja seljaga harilikud loomakesed. Noorisendid kooruvad ja kasvavad üles emase kõva kesta (karapaksi) varjus. Enamasti, aga mitte alati, elab jõeliik meil jõgedes ja järveliik järvedes. Mõlemad moodustavad suuri seltsinguid ja on nobedad ujujad. Võivad toituda nii loomadest kui ka kõdunevatest taimedest.
Neist natuke väiksem Siberi päritolu rändvähk (Gmelinoides fasciatus) toodi ligi pool sajandit tagasi Venemaalt meelega Peipsisse. Oma arust selleks, et kalade toidubaasi laiendada. Kas, kui palju ja mis kalad teda söövad, ei tea siiani keegi. See-eest on ta nüüdseks hõivanud terve Peipsi, Narva jõe, alumise osa Emajõest ja hulga jõesuudmeid. Peipsi madalas vees moodustab rändvähk omasuurustest põhjaloomadest nüüd ligikaudu 90%. Ebaviisakamalt väljendudes tähendab see, et rändvähid ise on muud loomad peaaegu ära söönud. Et Peipsi on suurem kui ülejäänud siseveed kokku, leidub rändvähke Eesti magevete madalates osades seega tähelepanuväärselt palju. Meres elab eri liiki kirpvähilisi veel palju rohkem, viimasel ajal ka just eriti tulnukaid.
Väga tavaline loom vesikakand (Asellus aquaticus) on magevees elavate kakandite ainus esindaja Eestis. Ta ei asusta ainult rabalaukaid (mis on liiga happelised) ega kiirevoolulisi kohti jõgedes, välja arvatud siis, kui need on tugevasti orgaaniliselt reostatud. Neurootilisevõitu kirpvähkidega võrreldes liigub kakand rahulikult. Kiireid sööste ta ei tee, kuigi päris paigal ka ei püsi. Toitub kõdunevatest taimedest ja vetikatest. Munakogum valmib emase saba all.

Kalatäi altpoolt (näha on kaks suurt iminappa ja kaks silma). Foto: Foto: Henn Timm, Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool

Kalatäi (Argulus foliaceus) on nime kohaselt kalade parasiit. Paarumine toimub alles siis, kui emane on kala külge klammerdunud ja seega tagatud, et ka järglased saavad piisavalt toitu. Norra farmilõhedel parasiteeriv Lepeophtheirus salmonis on kõnekeeles küll ka kalatäi, aga meie omast palju väiksem (0,5 mm) ning kuulub hoopis aerjalaliste hulka. Norras tehtav täitõrje on Eestis toidukriitikute tähelepanu äratanud.

Paramysis lacustris. Foto: Foto: Henn Timm, Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetool

Lõhkjalalistest elab Võrtsjärve lõunaosas ja Väikeses Emajões sinna (jällegi) meelega siiratud Paramysis lacustris. Täpset levikut pole selgitatud, aga rändvähiga võrreldes on see kindlasti palju piiratum. Narva jões ja mõnes jõesuudmes võib trehvata ka tema merest tulnud sugulasi. Müsiidid on segatoitelised, head ujujad ning läbipaistva kehaga, et kalad neid ei märkaks.
Kuigi suurem osa vähirahvast jäi praegu käsitlemata, tekib kokkuvõttes ikkagi mulje, et igal liigil on jõe- või järve-elustiku masinavärgis oma koht. Kui mõni välja suretada või juurde toppida, kuumeneb ka looduslik mootor algul üle, siis hakkab kloppima ja jookseb lõpuks kokku.