Kas rasvamaia karu vägitükk? „Sellist asja ma pole enne näinud – mõlema akna küljest oli lindude söögilaud lahti kangutatud.“ (6)

„See oli väga veider ja tugev lärm, mis mind üles äratas. Algul mõtlesin unesegaselt, et äkki mõni rott köögis laamendab. Seda on mõnel aastal juhtunud,“ ütleb Katrin, et jäi siis uuesti magama. Peagi kostus nii kõva lärm, et Katrin voodist istukile ehmatas. „Mõtlesin, et rott see nüüd küll ei ole! Vaatasin kella, see oli 5.15. Läksin kööki, panin tule põlema – vaikus. Väljas oli pime ja polnud näha, kas seal äkki toimub midagi. Valgustasin taskuambiga läbi akna – ei midagi,“ räägib Katrin. Ta ootas veidi köögis, aga kuna ühtegi häält enam ei olnud, läks tagasi voodisse. Kui ta enne kella kaheksat uuesti kööki tuli, oli väljas juba valgem.

„Vaatasin aknast välja, kas on midagi näha, mis võis lärmi põhjustada. Ja sellist asja ma polnud enne näinud – mõlema akna tagant oli kadunud lindude söögilaud – rohelises torukujulises plastmassraamistikus neli rasvapalli! Vahepeal, kui ilm külmem oli ja maa härmas, riputasin need juba lindudele üles. Läksin õue ja tõepoolest – mitte jälgegi neist, isegi raamistikku polnud kuskil maas vedelemas. Kadunud nagu tina tuhka!“

Katrin ütleb, et see pidi ikka olema toores jõud, mis need lahti rebis, sest mõlemad söögilauad olid tugevalt aknaraamile külge kinnitatud.

„Ühel aknalaual on küüniste jäljed ja aknal paar mõra. Teisel aknaklaasil on seal rippunud söögimaja kõrval lai mudane jälg nagu oleks keegi sinna mudase käpikuga toetanud,“ loetleb Katrin neid väheseid asitõendeid, mida pätsaja on endast maha jätnud. „Mu aknad on ikka kõrgel, nii et pean veidi kätt sirutama, et lindudele süüa panna. Väiksem loom sinna ei ulatu. Olen hoovis rebast näinud, aga kahtlen, kas tema saaks sellise tükiga hakkama. Kes see laamendaja võis siis olla? Egas ometi karu??“ ei oska Katrin ühtegi teist looma sellise vägitükiga seostada.

Asjatundjad: suure tõenäosusega oli tegemist karuga

Villem Reinaas Juuru Jahimeeste Seltsist ütleb, et kuna käpajäljed on nii kõrgel, ei oska ta samuti kedagi teist esimese hooga süüdistada kui karu. Selleks, et päris kindel olla, läheks aga vaja rohkem tõendeid.

„Kuna toimetamise jäljed on kõrgemal, ei saa öelda, et tegemist oleks mäkradega. Kuigi vahel võivad mägrad endast küll veidi leebemad, aga samasugused jäljed maha jätta nagu karu. Vahel on ka ette tulnud, et rebased on osanud millegi najalt või hüpates toidu kätte saada. Aga selline kõrgus on ikkagi rebase jaoks liiga kõrge,“ märgib Reinaas.

Samas jääb ta karu kahtlustades siiski kahevahele, sest maja, kus linnusöögimajad näpati, jääb metsast üsna kaugele.

„Karusid on siinkandis liikumas küll. Aga et ta metsast nii kaugele tuleb…Ja aeg on ka tema jaoks väga vale - karu praegu enam toiduhankimisega eriti ei tegele. Karu, olgu ta noor või vana, otsib tegelikult praegu juba omale pesakohta. Ta on ammuilma ennast täis söönud ja öeldakse, et karu sööb sellisel aastaajal rohkem hoopis marju,“ ütleb Reinaas.

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts ütleb pärast fotode uurimist, et väga suure tõenäosusega on tegemist karuga.

„Mulla peal oleva jälje järgi ei oska küll midagi öelda, aga see foto, kus on küünisejäljed aknalaual, on väga karu moodi küll. Kui seda ei oleks, siis ei teaks. Küüniste vahe on piisavalt lai, mis välistab näiteks rebase või kähriku. Meie looduses teist sellist looma ei ole, mis nii laia jälje jätab. Koera või hundi küüniste vahed on ka kitsamad ja siin on näha, et on ikka jõud taga olnud. Ta on kohe isuga tõmmanud, jõuga sisse rabanud ja end seal püsti hoidnud või sinna toetanud, eriti kui aken veel kõrgel ka on,“ räägib Korts.

„Karu üldiselt korjab sellist toitu ära, mis vähegi söödav on,“ lisab ta, et tõepoolest peaks karu juba hakkama vaikselt talveunne jääma, aga kuna ilmad on veel soojad, vajab ta veel energia saamiseks süüa.

„Eks ta siis otsib, kust ta saab. Õunad talle hästi meeldivad ja kui veel rasva või pekki saab, on tema jaoks eriti hea. Ta ju lõhna tunneb juba kaugelt. Kui maja päris metsa ääres ei ole, siis karu ei pruugi seal käia tihti. Eks ta oli lihtsalt tiiru peal.“

Korts ütleb, et varasematel aegadel oli karu haruldus ka maainimesele, nüüd on aga hundid ja karud juba tavalised külalised. Mis selle põhjuseks on, tuleb tema sõnul välja selgitada.

„Mõni kurdab või kardab, aga eks me peame selle teadmisega elama ja uhkedki olema, et elame sellises väärtuslikus keskkonnas, kus karud külas käivad,“ ütleb Korts.

Inari Leiman Tallinna loomaaia loodushariduse osakonnast ütleb kirjelduse ja fotode põhjal, et tegemist võib olla noore karuga.

Zooloog ja jahindusteadlane Nikolai Laanetu on pärast fotodega tutvumist selle päris kindel – akna taga käis laamendamas karu.

„Piltide järgi otsustades on tegemist noore karuga. See tuleb ilmsiks jalajäljendist, mille esimese varbaküünise juures on näha võrdlevalt ka kähriku jalajäljend. Seinal on ka näha viie küünise jäljendid, mis on hinnanguliselt 2-2,5 cm vahedega. Seega siin ei ole teiste loomade kahtlustamiseks põhjust,“ ütleb Laanetu. Ta lisab, et noored karud on praegu hajunud üsna laialt üle Eesti, sest asustustihedused elupaikades on kasvanud.

„Kahe-kolme aasta vanused loomad on sunnitud sealt taanduma kui nad ei soovi vanemate isaste või teiste liigikaaslaste agressiivsuse tagajärjel surra,“ räägib Laanetu.