juudil millestki kribada pole,siis pakub meile järamiseks mittesöödavat uudist.Keda see huvitama peaks.Otsi vidrik,parem Youtubist midagi,võib olla,et keegi seda ise ei oska.Õhtukal pole vist enam millegagi leheruumi täita,ainult Evelin Anu ja mõtetud "uudised".
Lasso on hobusejõhvidest punutud või nahkrihmast vahend, mille silmus püütava looma kaela või esijalgade ümber heidetakse. Antud juhul seoti mingi nöörijupp lainetel loksuva k ä r v a n u d ja ilmselt juba lagunema hakkava kalalaiba ümber
Hea soovitus! Ja kuhu siis minna, kus neid pesuehtsaid kauboisid (lehmapoisse) siis veel näed? ega sa ometigi Hollywoodi filme silmas ei pea? Metsiku lääne kauboide ajastu lõppes 150 aasta eest.
USAs on neid veel ikka säilinud. Äkki ütled, et karjapidamine on USAs ka loppenud 150 aastat tagasi. Moned farmid kasutavad ATVsid, aga osa ikka veel hobuseid ja kauboidel on lassod, ainult sünteetilisest materjalist.
Nüüd peetakse karja ikka juba tarastatud koplites ja karjat on vaja vaid loomi ühest koplist teise ajamisel.
Traitsioonilisd kauboid tekkisid siis, kui mõnedel ärimeestel tuli idee Lääne preeriate lehmaliha ida linnades müüma hakata. Kus see oli kordades kallim. taudteed kõikjale veel ei ulatunud. Ja siis tuligi karju sadu miile mööda preriat raudtejaamadesse ajada Üks peamisi keskusi oli Abileene. Karjaajajateks palgati ratsanikke, kes olid karjadega teel päevi ja nädalaid. ja vahel lõid lahingiuid ka karjavarastega. Abileenes saadi palk kätte ja siis mindi saloonidsse leda maha jooma.
Kauboid püüdsid jäljendada mehhiko profe karjaajajaid. Kauboisaapad on neilt üle võetud. Aga uhke sombreero asemel kanti lihtsat laia kaabut. Varustusse kuulus Coldi revolver (enim vajati seda karja liikumasaamiseks, ehmatamiseks, võitluseks oli pigem Winchesteri püss.) Ja lasso, mis punuti hobusejõhvist või naharibadest.
Kauboid-karjaajajad kadusid XIX saj. 80-ndateks, kui raudteed ulatusid pea kõikjale. Aga samuti õpiti loomaliha kohapeal konserveerima või hiljem ka külmutama. Praegused farmide karjased on sama vähe kauboid, nagu on meie Eesti suurtalude karjakudki.
110 kilone sell poleks suutnud 55 kilost kärvanudkala kaldale hiivata? Vedelad vennad. Meie Maarjamaa maaapoisid pidid juba teismelise-eas 50 ja ka 65 kiloseid kartulikotte selga hiivama ja vajalikku kohta tassima. On tulnud endalgi nooruses selliseid kotte tassida.
Kuuldavasti suudavad parmad Nepaali šerpade kandjad kanda seljas kun 100 kg, koormaid, Kilomeetrite viisi. Ja seda kõrgmägede hõredas õhus, mäkke ronides. Seejuures on tegu suhteliselt väikest kasvu rajvaga.
KOMMENTAARID (19)