Kadri Taperson | Vabariigi aastapäeva vastuvõtt karusnahavabaks (38)

Ei saa ju öelda, et Eesti riik seejuures mitte midagi teinud ei oleks. Paljuräägitud näide on seegi, et loomakaitseseadus oli üks esimesi, mis iseseisvas Eestis vastu võeti. Seda on aja jooksul muudetud ja arendatud, kõik Euroopa Liidus kehtivad regulatsioonid kehtivad Eestiski, julgelt kaks kolmandikku omavalitsustest täidab (seda kohustust küll kirudes) hulkuvate loomade eest hoolitsemise kohustust, aga üldjoontes see ongi ju kõik. Eesrindlikuks muudab Eesti ainult metsloomade avaliku näitamise regulatsioon, mille kehtestamisega jõuti tänu tugevale eestkostegrupile ja organisatsioonide omavahelisele koostööle paljudest riikidest ette.

Loomakaitsjad presidendi vastuvõtul

Isegi tagasihoidlike ootuste puhul sellest ei piisa. Suuremate muutuste ootusi kõrvale jättes on siiski palju asju, mida saab ka inimkeskses ühiskonnas väga lihtsate sümboolsete vahenditega teha. Nii võiks näiteks meie president järgmise vabariigi aastapäeva vastuvõtu karusnahavabaks kuulutada. Kuna ta ise karusnahka ei kanna, siis ei oleks selles ettepanekus midagi väga üllatavat, aga rahvusvahelise uudisekünnise ületaks küll, sest tegu oleks presidendi tasemel esmakordse, nüüdisaegse ja keskkonnasõbraliku sõnumiga. Pealegi on tänu Loomusele karusloomafarmide tegevuse keelustamine ilmselt järgmise aasta esimeses pooles riigikogus jälle hääletamisel ja seega annaks presidendi ettepanek suuna ka poliitikutele. 

Selgituseks ehk niipalju, et mitte kuskil maailmas ei ole karusnahkade ega muude loomadest saadud toodete kandmine ära keelatud ja seda ei olegi plaanis teha, küll aga ei ole see ammu enam hea toon, saati siis veel riiklikul sündmusel. Mujalt maailmast näiteid otsides saab teada, et Soome presidendipaaril on juba aastaid kombeks loomakaitsjaid ka vastuvõtule kutsuda, mis annab loomakaitsele sümboolselt teiste valdkondade esindajate hulgas võrdse koha. Üks ajaga kaasas käiv uuendus on Eesti presidendil veebruaris toimuval vastuvõtul kuuldavasti küll kavas. Nimelt on ametlikult umbes üks viiendik serveeritavast toidust taimne, sealhulgas ka vegan.

Veganluse selgitamine ja arendamine on nii loomaõiguste kui ka kliimamuutuste seisukohalt esmavajalik tegevus nii kodanikeühendustele kui ka riigile. Riigil on rohkesti võimalusi nii tarbijate informeerimiseks kui ka vajalike muutuste tegemiseks. Eelkõige võiks veganluse olemus olla lahti kirjutatud riiklikes toitumissoovitustes, nagu see on näiteks osas Põhjamaades. Avalikes ja haridusasutustes peaks kindlasti saadaval olema ka veganitoit; taimekasvatuse maksud võiks olla reguleeritud; põllumajandustoetused taimekasvatusele kõvasti suuremad kui loomakasvatusele jne. Esimesed arglikud sammud sarnaste otsuste ellu viimiseks on ju nii mõneski muus riigis ja omavalitsustes tehtud. Näiteks on Helsingi linnavalitsus võtnud eesmärgiks vähendada 2025. aastaks piima- ja lihatoodete tarbimist poole võrra; Uus-Meremaa tervishoiusektoril soovitatakse edendada taimset toitumist; nii Taani, Rootsi kui ka Saksamaa on asunud kaaluma lisamaksu kehtestamist lihale jne.

Pole loomakaitseametit ega -politseid

Kiiremini peaks edasi liikuma ka ametkondade ja organisatsioonide vaheline koostöö. Mäletan, et loomakaitsjad tegid kunagi veterinaar- ja toiduametile ettepaneku, et Tallinnas võiks sõita tramm, mille külje peale on kirjutatud, et nii maaeluministeerium kui ka loomakaitsjad soovitavad lemmikloomad steriliseerida. Tegu ei oleks seadusloome või poliitikakujundamisega, vaid lihtsalt meeldetuletusega ja inimeste teavitamisega, ja sellega ei peaks tegelema ainult loomakaitsjad.

Mäletatavasti ei olnud parlamendierakondade valimisprogrammides just palju loomade kaitsega seotut; küll aga vastas näiteks Keskerakond loomade eestkostjate küsimusele, mida nad järgneval neljal aastal loomade heaks kavatsevad teha, ajalooliste sõnadega, et nad kavatsevad loomade õiguste eest seista. Võimalik, et tehti lihtsalt suuri sõnu, aga võib-olla nad ei kujutanud ette, kui keeruline on olla sellises koalitsioonis nagu meil praegu võimul on. 

Nii või teisiti, poliitikutel on aeg oma isiklikud tarbimisvalikud kiiresti üle vaadata, kliimamuutuse ja veganluse seos selgeks teha ja asuda koos loomakaitseorganisatsioonidega uut normaalsust looma. Koos riiklike institutsioonidega läheb see palju kiiremini kui seni. Ehk on õige aeg soovitada sedagi, et muutuma peaks olukord, kus Eestis ei ole loomakaitseametit, loomakaitse õigusvahemeest, loomakaitsepolitseid ega organisatsioonide ametlikku õigust näiteks olla kohtus loomade eestkostja. Olgu nendega ning kõikide sümboolsete ja vähem sümboolsete liigutustega, kuidas on, kõige kiiremini muutub maailm ikka siis, kui inimene ise oma eluviisid ümber teeb. Miks mitte uusaastalubadusena.

Autor on loomade eestkosteorganisatsiooni MTÜ Loomus liige.