Vivian Ainsalu viib meid looduses pildistatud portreede lummavasse maailma
Mõnikord olid selleks rabalaukal olevad punakuldsed udukahlud, mis tantsisid sookurgede hüüete saatel. Vahel olid selleks kastemärjas rohus vallatlevad sakris rebasekutsikad, teinekord graatsilise tantsija kombel metsateed ületav metskitseemand.
Kuid kunagi ei eksisteerinud neis imedes inimesi, kui välja arvata mõni popsuva paadiga peegelsiledal merel olev kalur. Inimene ja inimtegevusega seostuvad jäljed olid ikka midagi sellist, mis said pikemalt mõtlemata kaadrist välja jäetud.
Seda kuni ajani, mil käisin looduses aina vähem, sest tundus, et kõik imed on justkui ära nähtud ja üles pildistatud. Enam ei saanud ma öösel kell kaks üles. Vajutasin äratuse kinni ning magasin hingevalu ja kahetsust tundes edasi, kujutledes, kuidas händkakk parasjagu hääletult üle suurte kuuskedega ääristatud lagendiku liugleb ja mind ei olegi seda jäädvustamas.
Kuid ... Miks ei võiks ma mõistlikul kellaajal sinna lagendikule naasta? Omaenda kakuga? Aga mis siis, kui see ei olekski kakk, vaid hoopis ebamaine metshaldjas?
UUS ALGUS. Pärast selle mõtteni jõudmist muutus fotograafia jälle põletavalt põnevaks, inimeste toomine pildile pakkus vaimustavalt palju tõlgendamisvõimalusi ja avastamisrõõmu. Mulle armsatele loodusmaastikele ilmusid näkid, nümfid ja haldjad ning imedest said muinasjutud ja legendid. Kuid inimese roll ei muutunud kunagi looduse omast tähtsamaks. Keskkonnal oli loo jutustamisel täpselt sama kaal. Ning miski ei tee mind õnnelikumaks kui see, et saan inimese ja looduse abil jutustada ühte kaadrisse mahutatud loo.
Vahel tuleb selleks oodata esimest lund, mis muudab kõverikud rannamännid suhkruvatipuudeks. Ja kui modelli pole käepärast, tõmban punase pika sabaga kleidi endale selga ning ronin puu otsa, okstelt pudenenud lumi kleidi ja keha vahel sulamas.
Mõnikord tuleb selleks kasutada hulljulget modelli, kes ei minestaks õudusest, kui lasen tal ronida ihualasti mudast mustavasse ja haisvasse lemletiiki, sest just sellisena olen ma seda muinasjuttu vaimusilmas näinud.
Kuid mitte iga lugu ei nõua jäädvustamiseks selliseid ekstreemsusi. Teinekord pole modellil vaja teha muud, kui seista sumedal suveõhtul ihu paitavaks supiks kuumenenud järvevees, valgustada tumedat vett laternaga ja oodata, millal pardipere mööda ujub. Ja nii sai minust portreefotograaf.
Kommentaarid (0)