Rabapüü – kas üks kliimamuutuse ohvreid?

Maitsva lihaga, tervelt poolteise naela raskune rabapüü oli 100–150 aasta eest veel arvestatav jahilind, keda näiteks Peterburi turgudele toodi talviti koormate kaupa. Ka Tartu turul olid need linnud veel 1930. aasta paiku tavaline kaup. Veel saja aasta eest hinnati Petšoora jõgikonna Ust-Ussa rajoonis ühel talvel kütitud-püütud rabapüüde hulka kuni 1 miljonini. Põhjarahvad püüdsid neid enamasti võrkude ja silmuste abil, sest rabapüüd eelistavad kulgeda enamjaolt jalgsi.

Nüüd aga kuulub rabapüü Eestis I kategooria kaitsealuste liikide hulka, kes on meil jõudnud väljasuremise äärele. Linnuhuviline, kes teda näha soovib, peab retklema Põhjalas – näiteks Kesk-Soome aapasoodel ja rabadel ning Lapimaa kanarbikutundratel ja männiharvikutes. Praeguste kliimaarengute jätkudes pole tema arvukuse taastumist meil lootagi ja on koguni kahtlane rabapüü kui pesitseva liigi jäämine Eesti lindude nimestikku.