Aleksei Turovski: „Haugi mälu on kolm kuni viis sekundit? Jama!“

Esitasime need meie lugejate küsimused zooloog Aleksei Turovskile ja loomulikult saime ka vastused.

Muidugi kohtume Aleksei Turovskiga Tallinna Loomaaias, kus mujal.

Loomaaia troopikamajas suundub Turovski esmalt tervitama oma häid sõpru šimpanse. Need tunnevad ta juba kaugelt ära ja tulevad teda tervitama klaasi juurde, mis eraldab nende kodu külastajaist. „Ei ole mul täna teile midagi, kullakesed,“ kahetseb Turovski. Šimpansid näitavad veel veidi aega, kui hea meel neil on sõpra näha ning lähevad siis oma toimetuste juurde tagasi.

Kas teil on loomaaias mõni eriti armas sõber veel, keda regulaarselt tervitamas käite?

Šimpansidega oleme sõbrad üle 20 aasta. Teine hea sõber, aga hoopis teistsugune, oli dagestani tuur Asti. Iga kord, kui läksin tema aedikust mööda ja oli natuke aega, aeglustasin sammu. Ta sai kohe aru, et olen valmis suhtlema ning pakkus mulle alati turniirilahingut, nagu trenni mõttes. Kõigepealt tuli ta aia juurde, pööras ennast küljega minu poole ning näitas mulle oma õlga ja kaela. Ma pidin ka siis õlaga tema vastu suruma − nii proovisime, kas oleme samas kaalukategoorias. Tema arvas, et oleme küll ja siis astusime mõned sammud tagasi. Mina kui inimene olin niikuinii püsti ning tema tõusis ka tagajalgadele, surus esijalad rinna vastu ja tegi sarvedega minu poole löögi. Meie vahel oli väliaediku võrk, ja alati peatusid tema sarved sellest poole sentimeetri kaugusel. Niivõrd täpne liigutus ja kui soovite, sümboolne. Temal oli siis väga hea meel. Ja minul ka.

Loomulikult olid mu headeks sõpradeks ninasarvik Mary ja Jörm, aafrika pühvel. Viimane elas kõrge vanuseni − loomaaias elavadki loomad kaua, mõne liigi esindajad pea kümme korda vanemaks kui looduses. Näiteks punarebase keskmine eluiga Eesti looduses on umbes 2 aastat ja 7−8 kuud, loomaaias aga 27−28 aastat. Muidugi on mul head suhted ka huntidega − võrratud loomad!

Meie lugeja sai kuskilt internetist teada, et tuvisid on võimalik õpetada vahet tegema näiteks Picassol ja Monet’l. Siit küsimus: kes võiks olla kõige intelligentsem loom?

Väga hea küsimus. Juba aastaid areneb väga tõhusalt selline teadus nagu kognitiivne etoloogia . Etoloogia on zooloogia ala, mis käsitleb liigispetsiifilist käitumist, kognitiivne etoloogia uurib liigile omaseid mõtlemisprotsesse ja võrdleb neid. Tähtis on kasutada universaalset metoodikat, mis sobiks kõigi uuritavate liikide mõtlemisvõime, ka mälu uurimiseks.

Kuivõrd tähtis on küsimuse õige püstitus ja õige meetodi valik, seda näeme kas või selle näite najal, et valdav enamik inimesi usub haugi mälu olevat kolm kuni viis sekundit. See on täielik jama. Jah, kui lased püütud haugi vette, võib ta sama lanti haarata uuesti juba viie sekundi pärast. Aga see ei tähenda, et ta unustas. Ta lihtsalt on territooriumi valitseja, näljane kiskja. See tähendab, et viie sekundiga ta toibus ja tegutseb jälle aktiivse kiskjana. Ja ta ei pea meelde jätma mingit Made in China lanti. See on tema jaoks kala ja tuleb ära süüa, kui kõht on tühi.

Haugiga on läbi viidud mälueksperiment. Pikas akvaariumis paigutati klaasseinad nii, et haug pidi õppima, kuidas saab akvaariumi teise otsa nagu labürindis manööverdades. Haug õppis suhteliselt kiiresti. Siis pandi ta teistsugusesse akvaariumi, kus polnud mingit takistust ja ta sai kohe söösta ruumi teises otsas pakutud sööda juurde. Selles akvaariumis elas ta kolm kuud. Kui ta aga pandi tagasi esimesse akvaariumisse, oli tal teekond läbi labürindi väga hästi meeles.

Üldiselt arvatakse, et ahvid olla kõige intelligentsemad.

Loomulikult, šimpansid ja gorillad, ameerika ehk laianinaliste ahvide seas kaputsiinahvid. Eelkõige pruun-kaputsiinahvid, kes ei jää šimpansidele alla, olgugi et nende aju on vähemalt kolm korda väiksem kui inimahvidel. Väga targad on papagoid – kakaduud, aarad ja ka teised liigid. On tehtud katseid, kus nad võtavad mehaanilised lukud oma üliliikuva nokaga juppideks lahti. Mutrid ja kruvid ei ole neile probleem. Paned luku kokku tagasi, annad uuesti linnule ning kui ta võttis selle esimesel korral lahti näiteks poole tunniga, siis teisel korral kahekümne sekundiga.

Ronk ja teised vareslased ei jää ka šimpansidele alla − näiteks katse, mis sobib nii ahvile kui ka linnule. Võeti alusele kinnitatud klaasanum, mille sisse ei mahu ei šimpansi käsi ega ronga nokk, ja pandi sinna midagi maitsvat. Loom veendub kiiresti, et oma vahenditega seda kätte ei saa. Talle pakutakse vardaid: terasest, klaasist, puidust ja alumiiniumist. Tavaliselt läheb rongal vähem aega, et võtta alumiiniumist varras, painutada see konksuks ja koukida maius pudelist välja.

Meenub üks amatöörvideo, kus kalamehed püüavad jääl. Üks mees läks võssa oma asju ajama ja pani senikauaks kivi õnge peale. Ronk nägi seda, tuli kohale, võttis nokaga tamiilist kinni, tõmbas natuke ja astus tamiili peale, kuni tõmbas kala välja!

Kognitiivne etoloogia on väga huvitav ja uurimistulemused näitavad, et intelligentseid loomi, nii liike kui ka isendeid, on maailmas väga palju.

Kas linnud saavad aru, mida teisest liigist lind öelda tahab? Kas näiteks metsvint mõistab, mida tihane laulab?

Ilmselt on olemas kindlad häälitsused, mis on enam-vähem või ka hästi arusaadavad kõigile lindudele, aga ka näiteks oravatele ja teistele imetajatele. Need ei pruugi olla teiste lindude häälitsused, vaid ka näiteks ahvide omad.

Ahvidel on kolm erinevat ohusignaali. Topeltköhatus tähendab õhurünnaku ohtu – röövlind on pea kohal. Teine on „tš-tš-tš“, mis tähendab, et tulge kõik siia, vaadake, madu on siin. Sest alati peab teadma, kus madu asub, kui ahvid avastavad mao oma koloonia lähedalt. Madu sööstab, aga kiiresti liikuda ei suuda. Mambad on kõige kiiremad, liiguvad tasapinnal 13−15 kilomeetrit tunnis, kallakul ehk isegi kuni 20 km/h. Igal juhul pole see ahvile probleem, ta saab mao eest ära.

Kolmas helisignaal on „leopardi oht“ ning see on õudne kisa, järsk ja hästi kile. Hoiatussignaalid on enamasti väga kõrge sagedusega ja neist saavad aru kõik loomad. Näiteks maaoravad, suslikud või preeriahaukujad vilistavad, jagades nii informatsiooni. Kõik kuulevad, et läheneb mingi konkreetne oht ja mis suunas tuleb vaadata. Kas see on inimene, kellel on midagi käes või inimene, keda me oleme juba näinud, koiott, rebane ja nii edasi. Teised loomad, kes elavad samas koosluses, saavad nendest signaalidest suurepäraselt aru.

Kui kalahari drongo − see on üks laululind − näeb, et surikaatidel õnnestus välja kaevata mõni eriti maitsev mardikas või skorpion, imiteerib ta surikaatide hoiatushüüdu: „Kotkas meie kohal!“ Kõik surikaadid on kadunud ja mardikas saab drongole.

Klippi, kuidas drongo surikaate hanitab , saab vaadata YouTube’ist BBC Earth kanalilt.

Kalamees küsib, kas kalad näevad värve? Või kas nad näevad neid samasugusena kui meie?

Ei. Nad näevad küll, ja mõned värvid on enam-vähem samasugused, kuid meist erinevalt. Inimesel on erakordselt mitmekesine ja rikkalik värvinägemisvõime. Imetajatel kui klassil on tegelikult juhtivaks meeleks haistmismeel. Ja nägemine on ka väga hea, kuid pigem videvikunägemine. Näiteks hunt või koer näevad punast värvi, kuid neil asuvad need retseptorid ühes hõredas reas mustvalge ehk videvikunägemise retseptorite suurtest hulkadest tagapool.

Tõsi, on loomi, kes näevad sagedusi, mida meie ei näe, näiteks polariseeritud valgust. Palvetajavähk näeb vähemalt 16 erinevat polariseeritud valguse sagedust. Paljud loomad, nii linnud kui ka imetajad, näevad ultraviolettvalguse erinevaid sagedusi, nii päeval kui ka öösel.

Nii et kaladel, kui võrrelda teiste imetajatega − inimest kõrvale jättes −, on väga hea värvinägemine. Eriti loomulikult sellistel, kes elavad väga läbipaistvas ja madalas vees. Valgus ei tungi ju kuigivõrd sügavale, välja arvatud sinise valguse mõned sagedused Päikese spektrist. Ka Mariaani süvikusse, 11 kilomeetri sügavusele ulatuvad mõned sinise valguse sagedused. Kuid tavaliselt lõpeb valgus 100 meetri sügavusel ja 200−300 meetri sügavusel valitseb pilkane pimedus. Sügavamal peavad loomad – kalad, vähilaadsed, peajalgsed − helendama, et neid näha oleks. Muidu ei leia nad üksteist üles. Kiskja näeb siis ju ka − nii et nutad, aga helendad.

Selle Picasso-küsimuse juurde tagasi tulles – lindudel on juhtivaks meeleks nägemine, kuigi ka kuulmine on tähtis. Neil on väga hea detailinägemine. Näiteks raisakotkad märkavad surnud hiirt rohu sees pooleteise kilomeetri kõrguselt. Eristada Picasso maali Monet’ omast ei ole neile mingi probleem. Ma usun, et nad eristavad ka Viiralti gravüüri Reindorffi omast. Küsimus on vaid – milleks? On sellel bioloogiline mõte?

Kassid ei tunne magusat maitset, sest neil puuduvad vastavad retseptorid. Aga kas näiteks koer tunneb samamoodi maitset nagu meie?

Kõrgemad kiskjalised imetajad eristavad mingil määral sahhariide, nii et tunnevad siiski ka magusat maitset. Mitte nii nagu meie, vaid palju nõrgemini. Ma ei julge väita, et kaslased absoluutselt magusat ei tunne, nad lihtsalt ei ole sellest huvitatud. Nende magusa meele areng on arvatavasti kõige nõrgem üldse. Ma ei anna pead vaalade eest, ma lihtsalt ei tea, kuidas neil asjad käivad. Haistmismeel neil praktiliselt puudub, see-eest maitsemeel võib-olla on arenenud, vähemalt delfiinlaste sugukonnas.

Nii et kassile või koerale ei ole mõtet suhkrut pakkuda. Ta küll võtab suhkrutüki ja krõmpsutab seda, sest on viisakas loom. Ja midagi närida on ju ikka mõnus.

Kuidas on teiste maitsetega?

Kiskjalistel näiteks on maitsemeel ülirikkalikult arenenud just rasvade osas. Eks meile ju ka meeldib, kui toit on rasvarikas, sest tavaliselt on see maitsev. Mida tahab karu? Kõige üldisemalt võttes, et oleks soe, palju magusat ja rasvast toitu. Ja see on iseloomulik ka jääkarule.

Kust saab jääkaru magusat?

Mingil määral magusad on taimed, mida ta poolteist kuni kaks kuud polaaraladel leiab. Seal kasvavad ka maailma kõige kasulikumad marjad: murakas, jõhvikas ja teised.

Muide, palaval suvepäeval, kui mitte ükski normaalne Aafrika loom välja ei tule, peesitab jääkaru mõnusasti päikese käes. Tema kasukas peegeldab soojuskiirgust selle allika suunas tagasi. Teate seda laulu, pruuniks teiseks juuniks? Jääkarule see sobib.

Lugeja küsib: mida võib ahv meist arvata?

See sõltub muidugi konkreetse ahvi elukogemusest. Kindlasti ta näeb, et tegemist on suhteliselt lähedase liigiga.

Ahv, kes elab inimeste juures, teab suurepäraselt, mida inimestelt oodata ja kuidas meid motiveerida või kui soovite, provotseerida tegema seda, teist või kolmandat. Seda oskavad suurepäraselt ahvid, kes on harjunud röövima turiste. Gibraltari kaldal näiteks.

Kas evolutsiooni käigus võib juhtuda, et kõik liigid kohastuvad eluks linnatingimustes? Nagu praegu kajakas, nugis, rebane jne?

See on võimalik ja see protsess käib kiiresti. Ei olegi vaja oodata miljoneid aastaid, sest inimese arvukus aina kasvab ja ta rebib loodusest endale vajalikud alad, jättes liigid elupaikadest ilma.

Loomulikult paljud liigid kohanevad urbanistlike oludega. Jänesed, nugis, paljud linnud saavad linnades suurepäraselt hakkama, putukad, ja loomulikult närilised: rotid, hiired, oravad ja paljud teised. Me tekitame võimsat inimkindlate liikide valikupressingut. Üha rohkem loomi saab inimtegevuse suhtes kindlalt kaitstuks, ja see protsess areneb suhteliselt kiiresti. Arvatavasti pole selliseid liike palju, võrreldes loomariigi liikide koguarvuga. Ent ikkagi võivad sajad või tuhanded liigid olla juba inimkindlad.

Näiteks tehti katse DDT-nimelise putukatõrjevahendiga, mis laguneb väga aeglaselt ja sadestub seetõttu näiteks kuskil põhjavees. Seda söödeti kirpude vastsetele. Läks kõigest 10−15 põlvkonda, ja nad harjusid sellega nii ära, et ei saanud ilma DDT-ta enam normaalselt areneda! Päris jube perspektiiv, kui kiiresti tekivad meie pressingu mõjul uued inimesekindlad liigid.

Kas teie olete oma aastakümnetepikkuses töös puutunud kokku liikide kadumisega ja kliima soojenemise tagajärgedega?

Muidugi. Kliima soojenemise mõjul algab liikide väljasuremine madalas meres ja eelkõige korallide osas. Nende liike kaob väga kiiresti. Teine asi, korallide liike tekib ka kogu aeg juurde ja nii juba 600 miljonit aastat. Nad hübridiseeruvad.

Kuid kliima soojenemine tapab loomulikult liike − mitte kõiki ja mitte üleöö, aga ikkagi.

Kas Eestist saame ka mõne näite tuua?

Momendil ei tule mulle keegi meelde, ohustatud liike on küll väga palju. See, mida me oma metsadega teeme, mõjutab paksus laanes elavaid liike nagu lendorav, metsis, ilves, laanepüü. Neid on palju.

Tuleb ju ka võõrliike juurde – ümarmudil näiteks, kes tuli kohale laevade ballastveega. Villkäpp krabi on juba aastakümneid kohal, nüüd ka Musta mere rannakrabid.