Kalaspordi ajalugu ootab huvilist Ao külas

Napilt aasta avatud olnud kalaspordimuuseum pakub kogenud kalameestele tublisti äratundmisrõõmu ja noorematele retrohuvilistele ettekujutust sellest, kuidas vanasti kala püüti.

Ühest Olev Soansi kultuuriloolisest kaardist sai alguse kogumiskirg, mis on tänaseks päädinud täismõõdus muuseumi avamisega Rakke lähedal Aos.

„Rakke kalaspordiklubile kingiti kunagi Olev Soansi Eesti kalanduse ja kalade kaart,“ ütleb muuseumi asutaja ja hing Kaur Salus. „Sealt algas minu huvi kalapüügivahendite ja üldse Eesti kalastuse ajaloo vastu.“

Kauri huvi süvenes veelgi, kui selgus, et kolmest varasest Eesti kalanduse suurkujust – Karl Ernst von Baer, Jaan Spuhl-Rotalia ja Heinrich Riikoja − on kaks seotud tema kodukandiga. Baer, kelle uurimistöö põhjal kehtestati Peipsi järvel tsaaririigi esimene kalakaitse-eeskiri, on sündinud Piibe mõisas Järvamaal. Heinrich Riikoja on Eesti kalanduse alustala ja süstemaatika looja, kes sündis Rakke raamatukogu majas. Kolmas, Jaan Spuhl-Rotalia, kes andis 1896. aastal välja raamatu „Kodumaa kalad“, on siiski põline Läänemaa mees.

VÄÄRTUSLIKUD LOOD. Rakke kandis on kalaspordil pikad traditsioonid. Kaur meenutab, kuidas nõukogude ajal tellis kohalik kalastusklubi pea igal nädalavahetusel bussi ja sõideti ühiselt Peipsile kala püüdma. Poisikesed võeti ka kaasa ning sealt jäi Kaurilgi hammas verele. Ent tänapäeval on kalapüük nihkunud tagaplaanile ning ta kogub pigem huvitavaid asju ja põnevaid lugusid. „Umbes kümme aastat tagasi hakkasin sihikindlalt ostma kalastuskraami vanavaralaatadelt ja mujalt, mis aga näppu juhtus,“ räägib Kaur. „Tänavu 2. veebruaril päädis see muuseumi avamisega. Pool selle rajamiseks vaja läinud rahast tuli LEADER-ist, pool panime ise.“

Ikka tuleb ju kollektsionäärilt küsida, mis võiks olla tema kogu kõige väärtuslikum ese. Kaur vajub hetkeks mõttesse ja pakub siis: „Loo poolest kõige väärtuslikumad on ehk Antti Ilometsa kalapüügipäevikud, alates aastast 1973. Seal on sees Rakke kalaspordiklubi kogu ajalugu, võistlusprotokollid ja muu. Mulle endale kindlasti ka üks spordiklubi Jõud kalasportlase liikmepilet ja arvestuskaart, mille Ilomets meile avamise puhul tõi. Seal on kirjas, et keegi Kaur Salus on 1984. aastal saanud 187,7 punkti täpsusheidetes ning täitnud sellega III järgu normi. Eesti mehed ruulivad praegu maailmas casting’us, aga hea on teada, et sellel on juba pikka aega olnud kõva kandepind.” 

ISE TEHTUD JA POELANDID. „Kui vanimatest eksponaatidest rääkida, siis auväärseim on ilmselt Siimusti keraamikatehase võrgukivi,“ jätkab Kaur.„Nad tegutsevad praegugi ja on üle 130 aasta vanad. Oletan, et see võrgukivi on pärit 19. sajandi lõpust.“

Kaur näitab Nõmmel tegutsenud insener Bernsteini landitööstuse kataloogi aastast 1939. „Siin on kirjutatud Bernsteini Professorist – ja ma usun, et meil on Eesti ainus säilinud Professor,“ kinnitab ta. Teisi lante vaadates tekib aga äratundmine, et ega selles vallas viimase pea 100 aasta jooksul suurt muutunud ole. Ehk ainult materjalid on uued. 

„Siin on mu enda tehtud pöörlev lant,“ näitab Kaur. „Naabrimees õpetas, kuidas teha. See oli mu põhilant siinsamas Ao paisjärvel ega jätnud mind kunagi kalata. Mürsukestast lõikasin pajulehekujulise laba, poest ostetud sukavarda otsad painutasin lõksuks. Kolmik läks külge ja pöörleva laba sättisin nii paika, et see käis natuke konksu kidast kõrgemalt. Paar keerdu vasktraati fikseerimiseks, natuke saltserit, tina ja küünlaga peale. Landi tegemine võttis aega 15−20 minutit. Kui üks lant jäi põhja, siis tulid koju, tegid uue ja läksid kohe jälle kalale. Läikima ei viitsinud seda ka lüüa, liivahunniku peal nühkisid natuke, et paindekoht helgiks. Ja kala tuli!“ 

Muuseum hakkab juba kogule kitsaks jääma, nendib Kaur. Õnneks saab varsti kolida suuremad asjad õue peale võrgukuuri.

KÜLASTA MUUSEUMI JA VÕTA ETTE NÄKIRETK JÕEL

Rakke kalaspordimuuseumi saab külastada ettehelistamisel.

Muuseumi saab ka rentida seminarideks ja muudeks väiksemateks koosviibimisteks. Suvekuudeks soovitab Kaur kanuumatka ja jõel olevat näkimatkarada. Matka pikkuse saab igaüks ise valida – sõidad esmalt vastuvoolu ja siis tuled allavoolu tagasi.

UUS NÄKIMÄÄRAJA 

Kaur näitab näkimäärajat, mille koostas Luua kooli loodusretkejuhtide kursuse lõputööna.

Näkid tutvustavad oma elupaika ja vee elukeskkonda üldisemalt − taimi, kalu ja veeselgrootuid. „Näiteks kärestikunäkk Kaire, kes johtuvalt oma elupaigast peab olema voolujooneline ja sihvakas, tutvustab jõeforelli,“ näitab Kaur vastavat lehekülge raamatus. „Lisaks räägib ta ühepäevikust, kes on forelli põhiline toit. Järvekaislat tutvustab Kaire ka.“

„Võimalik, et meil õnnestub siia muuseumi juurde jõkke rajada ka üks jõeforellide koelmu,“ avab Kaur kaugemaid plaane.