Mitmesugust

Aasta loom 2020: ainus imetaja, kes lendab 

Lauri Klein, Eestimaa Looduse Fond, EstBatLIFE projektijuht, 6. aprill 2020 19:57
Üks Eesti tavaliseimaid, põhja-nahkhiir. Foto: Mnolf – Photo taken in Rum, Tirol, Austria, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=280504
Nahkhiirte öise eluviisi tõttu kipuvad inimesed neid armsaid olendeid seostama vampiiride ja teiste pimeduse jõududega.

Nahkhiirtele tähelepanu pööramiseks on kogu liigirühm valitud Eesti 2020. aasta loomaks.

Need salapärased öised tegelased, keda saadavad inimeste maailmas nii mõnedki hirmud ja müüdid, on tegelikult oluline osa loodusest – nahkhiired hoiavad hoolsalt ökosüsteemide tasakaalu.

AINUS IMETAJA, KES LENDAB. Need väikesed, väga mitmekesise välimuse ja eluviisiga loomad kuuluvad käsitiivaliste seltsi. Nad, nagu nimigi ütleb, „lendavad kätega“ ja on seejuures ainsad tõeliselt lendavad imetajad. Näiteks lendoravad ja kaguanid ehk Filipiinide lendavad leemurid vaid liuglevad õhus ega tee lendamiseks aktiivseid liigutusi. Nahkhiirte esijäsemed on lendamiseks kohastunud – pikenenud sõrmede, keha ja käte ning saba ja jalgade vahele on kasvanud lennunahk, nn lennus. Selline kohastumus kujuneb miljonite aastatega – käsitiivalised pärinevad ajast, mil dinosaurused välja surid. See iidne loomarühm on enam kui 50 miljonit aastat vana.

Lendamine võimaldab nahkhiirtel paremini toituda erinevatest saakobjektidest, nende hulgas ka lendavatest putukatest. Samuti leiavad nad edukalt toiduobjekte, mis paiknevad maastikul erinevates kohtades ning oleksid muidu raskesti ligipääsetavad. Et aga saaki otsivad nahkhiired öises pimeduses, tuleb mängu teine nende oluline kohastumus – kajalokatsioon. Nahkhiired saadavad välja enamasti inimkõrvale kuuldamatuid kõrgsageduslikke helisignaale, mille peegeldused lendavatelt putukatelt ja teistelt saakobjektidelt annavad neile täpselt teada saagi asukoha ning võimaldavad seda kergesti püüda. Samuti orienteeruvad nahkhiired pimedas samal viisil. Seetõttu on neil väga hästi arenenud kuulmine. Võiks isegi öelda, et nahkhiired on „kõrvade abil nägijad“, sest ultraheli saatmine ja vastuvõtt aitab neil pilkases pimeduses kergesti ruumi ja objekte tajuda. Siiski on nahkhiirtel sellest hoolimata ka hästi arenenud nägemismeel.

Pruun-suurkõrv.Foto: CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=185744

ON PEETUD HIRMSAKS VEREIMEJAKS. Lisaks „kätega lendamisele“ ja „kõrvadega nägemisele“ on nahkhiirtel veel huvitavaid iseärasusi, mis on tekitanud aegade jooksul mitmeid müüte. Need väikesed loomad on inimestele nähtavalt aktiivsed peamiselt öösel või hämarikus. Päeval varjuvad nad peidupaikades ja hoiavad energiat kokku, et öösel hääletult lennata ja aktiivselt toituda. Selline öine eluviis on sünnitanud inimeses kujutluse pimedusevürstist, kes päikesevalguses tuhaks põleb. Dracula ja vampiiride müüti on süvendanud fakt, et nahkhiirtele meeldivad vanad hooned ja lossidki. Viimaste seintes on palju varjepaiku – pragusid ja auke, kuhu ennast päevaks kiskjate eest peita ning seejuures ise mitte saagiks langeda.

Vampiiri müüti toidab see, et verest toituvad nahkhiired on tegelikult olemas – Lõuna-Ameerikas elab paar liiki, kes toituvad suures osas lindude verest. Nad hammustavad oma lõikehammastega lindude nahal vere voolama ja lakuvad seda siis toiduks. Samal ajal eritavad nad haavale koos süljega tuimestavaid ja vere hüübimist pärssivaid aineid. Eestis ega ka Euroopas selliseid liike aga ei leidu. Kõik Eesti nahkhiired toituvad putukatest ja mõned liigid vahel ka ämblikest. Ent maailmas on väga erineva toitumisviisiga nahkhiiri – nad võivad oma kõhtu täita nii putukate, kahepaiksete ja kalade kui ka taimede viljade, nektari ja õietolmuga, seejuures taimi ka tolmeldades.

ELU TÄIS OHTE. Nahkhiirte aastaring ja kogu nende elu on väga huvitav ning samas ohte täis. Kuigi nad võivad elada suhteliselt vanaks, 30-aastaseks ja enamgi, vältab keskmine eluiga siiski oluliselt vähem, arvatavasti ainult 3−5 aastat.

Ohud ähvardavad nahkhiiri meie põhjamaises kliimas juba sündides. Nimelt sünnib nahkhiirtel igal aastal vaid üks, harva kaks poega. Alguses on nahkhiirepojad pimedad, paljad ja lennuvõimetud. Poegimiseks koonduvad talvekorteritest vaid kuu aja eest väljunud emasloomad kolooniatesse, kus võib sõltuvalt liigist ja asukoha sobivusest olla koos mõnikümmend kuni mõnisada looma. Varjepaik peab olema turvaline ja piisavalt soe, et järglaste areng oleks võimalikult kiire. Tihti on Eestis sellisteks kohtadeks vanade puithoonete laudvoodri tagused tühimikud, katusealused või muud paigad, kuhu röövloomadel ja -lindudel on raske ligi pääseda. Siiski juhtub vahel, et lennuvõimetud pojad kukuvad sellistest kohtadest välja ja hukkuvad.

Pargi-nahkhiirFoto: Mnolf – Photo taken in Rum, Austria, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=679212

Mõnikord lendavad nahkhiirepojad emaga kaasa, klammerdudes tema kõhule, ja toituvad emapiimast, mis on kogu aeg läheduses. Enamasti aga jäetakse lapsed toituma minnes siiski koju. Hiljem, kui pojad juba lennuvõimestuvad, hakkavad nad ise toituma. Selleks aga on neil vaja õppida nii lendama kui ka kajalokatsiooniga orienteeruma. Meil Eestis tuleb neil seda teha lühikeste suveööde jooksul, sest juba sügisel ootab ees esimene raske talv.

TALVITUVAD VÕI RÄNDAVAD LÕUNASSE. Eesti nahkhiireliikidest rändab umbes pool talvituma lõuna poole, Kesk- ja Lääne-Euroopasse, läbides selleks pika ohte ja raskusi täis teekonna. Teine pool Eesti nahkhiireliikidest on aga suhteliselt paikne, liikudes aasta lõikes kuni 300 km ulatuses. Need liigid otsivad talveks sobiva koha, kus veeta ligi kuus toiduvaba kuud talveunes. See uni erineb aga palju sellest, mida inimene uneks peab. Pigem on see talvine tardumus, mille ajal lööb looma süda väga aeglaselt, umbes 20 korda minutis, ja kehatemperatuur on ligilähedane talvitumispaiga omale – mõni kraad üle nulli. See kõik on vajalik, et hoida maksimaalselt kokku energiat.

Selliseks uneks on nahkhiirtel vaja leida talvituspaigad, kus õhutemperatuur oleks mitu kuud stabiilselt mõni kraad üle nulli, õhuniiskus kõrge ja kuhu ei satuks röövloomi ega teisi häirijaid, sealhulgas inimesi. Eestis on sellisteks kohtadeks mahajäetud kaevandused ja vanad militaarrajatised, aga ka mõisa- ja talukeldrid ning iidsete kindluste või losside käigud.

TALVITUMISPAIKU JÄÄB AINA VÄHEMAKS. Kuna Eestis sõltub nahkhiirte poegimiskohtade, suviste varjepaikade ja talvituspaikade olemasolu otseselt inimesest, saame nende keerulise elutsükliga loomade käekäiku oluliselt mõjutada. Ja seda nii paremas kui ka halvemas suunas.

Looduslikult valivad nahkhiired varjepaikadeks puuõõnsused ning lõuna pool ka looduslikud koopad ja lõhed. Et õõnsustega puid jääb üha vähemaks ning inimeste arvu kasv muudab maastiku järjest tehislikumaks ja üheülbalisemaks, tuleb meil rohkem seista nende öiste ökoloogilise tasakaalu hoidjate eest. Seetõttu on Eestis ja kogu Euroopas võetud kõik nahkhiireliigid looduskaitse alla ning nende eluolu püütakse aktiivselt parandada.

Tiigilendlane.Foto: Gilles San Martin from Namur, Belgium – Myotis dasycneme, CC BY-SA 2.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=24610701

 Aasta loom – nahkhiir

Eesti imetajate uurijaid ja huvilisi ühendav Eesti Terioloogia Selts koos teiste huviühingute, teadlaste ja ametkondadega on nahkhiirtele tähelepanu pööramiseks valinud kogu liigirühma 2020. aasta loomaks.

Püsivate asukatena on Eestis registreeritud 12 nahkhiireliiki. Neile lisandub kaks hiljuti registreeritud liiki, kelle esinemiskindlus vajab veel selgitamist. Maailmas on praeguseks teada üle 1300 käsitiivaliste liigi ja see arv kasvab iga aastaga. Eesti ja ka kogu maailma imetajaliikidest moodustavad need suhteliselt väikesed lendavad loomad umbes viiendiku.

Üks suurimaid nahkhiiri on Kagu-Aasias elav suurtiibur, teadusliku nimega Acerodon jubatus, kelle tiibade siruulatus võib olla koguni 1,7 meetrit. Üks väiksemaid on aga samuti Kagu-Aasias elutsev nahkhiir, teadusliku nimega Craseonycteris thonglongyai, kelle keha pikkus on vaid 3 cm ja kaal umbes 2 grammi.

Ka Eestis elutsevatest liikidest on mõned väga väikesed – näiteks pügmee-nahkhiire (Pipistrellus pygmaeus) keha pikkus on vaid umbes 5 cm ja väiksemad isendid võivad kaaluda umbes 4 grammi.

Millised nahkhiired elavad Eestis?

Eestis registreeritud nahkhiireliikidest on kolm kõige tavalisemat põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii), pruun-suurkõrv (Plecotus auritus) ja pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii). Esimest kahte võib meil talvel kohata ka talukeldrites, kolmas aga rändab talveks lõunasse.

Suurima liikide arvuga on meie nahkhiire perekondadest lendlased: tiigilendlane (Myotis dasycneme), veelendlane (Myotis daubentonii), tõmmulendlane (Myotis brandtii), habelendlane (Myotis mystacinus) ja Nattereri lendlane (Myotis nattereri). Nad kõik on Eestis talvitujad.

Lisaks eespool nimetatud pargi-nahkhiirele rändavad meie liikidest talveks lõuna poole veel ka pügmee-nahkhiir (Pipistrellus pygmaeus), kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus), hõbe-nahkhiir (Vespertilio murinus), keda on küll vahel kohatud ka meil talvitumas, ja meie liikidest suurim – suurvidevlane (Nyctalus noctula).

Andmeid on ka väikevidevlase (Nyctalus leisleri) ja Euroopa laikõrva (Barbastella barbastellus) registreerimise kohta, aga nende liikide levik vajab veel täpsustamist ja kinnitamist. Lisaks on Lätis leitud ka hilis-nahkhiirt (Eptesicus serotinus), keda Eestis seni siiski kohatud pole.

Kaitseme tiigilendlase elupaiku

Üheks liigikaitseliseks tegevuseks on ka 2017. aastal alguse saanud Eestimaa Looduse Fondi ja Eesti Loodusmuuseumi ühisel korraldusel läbiviidav projekt „Tiigilendlase (Myotisdasycneme) elupaikade parandamine Eestis“. See kestab kuni 2021. aasta suveni ning seda rahastavad ühiselt Euroopa Liidu LIFE programm ja KIK.

Projekti raames tarastatakse ja varustatakse valvesüsteemidega neli tiigilendlase talvitumiseks paremini sobivat paika Eestis: Vääna-Posti, Humala, Ülgase ja Piusa. Karmid kaitsemeetmed on tingitud sellest, et senised abinõud seaduste ja siltidega kaitsmisel ei ole inimesi neist paikadest talvel eemal hoidnud ning nahkhiirte arv koobastes väheneb.

Lisaks talvituspaikade turvamisele tutvustatakse inimestele projekti raames nahkhiirte eluolu ka laiemalt ja Eesti Loodusmuuseumis avatakse 2020. aasta veebruaris nahkhiiri tutvustav näitus.

Pane oma vaatlus kirja!

Nahkhiirte 2020. aasta loomaks kuulutamise puhul püütakse sel aastal koguda ka võimalikult palju andmeid ja infot nahkhiirte leviku ning tegevuse kohta Eestis.

Keskkonnaagentuuri juhtimisel ja koostöös Eesti Terioloogia Seltsiga on käimas imetajate uue levikuatlase koostamine Eestis. Kõigil inimestel, kes puutuvad nahkhiirtega kokku, palutakse võimalusel sisestada info Loodusvaatluste Andmebaasi aadressil lva.keskkonnainfo.ee. Eriti oluline on vaatlus dokumenteerida, kui nahkhiiri kohatakse suvel korraga palju, mis viitab koloonia olemasolule.

Lisaks sellele võib neist alati teada anda otse nahkhiireuurijatele. Kontaktid selleks leiate Eestimaa Looduse Fondi veebist, aadressilt elfond.ee/nahkhiired.

Vahur Sepp: „Kuidas me poisikestena nahkhiiri „küttisime““

Mäletan, kuidas me poisikesepõlves vennasega videvikus Linnutaja oja äärsel loduheinamaal ragulkaga kivikesi taevalaotusse lennutasime. Käis võistlus, kumb saab kõrgemale. Meie tegevusest huvitusid nahkhiired. Kui kivi jõudis tõusul surnud punkti, püüdis „lendhiir” selle kinni. Vahel oli isegi kopsatust kuulda. Mõne meetri edasi lennanud, sülitas lendaja sobimatu saagi suust välja. Langevat kivi võis aga asuda jälitama mõni teine läheduses lennelnud nahkhiir.

Õhtul kodus hooplesime, et suudame ragulkast tabada lendavat nahkhiirt. Metsavahist isa jutt oli lühike: „Tulge ja näidake! Meie suureks rõõmuks ei olnud nahkhiired kivikeste vastu huvi kaotanud. Isa seletas meile arusaadavalt, kuidas nahkhiired kajalokatsiooni abil saaki püüavad. Ilmselt pidasid nad kivikesi maipõrnikateks.

Meelde jäi, et inimkõrvale ei ole nende hääl kuuldav. Meie vennasega aeg-ajalt mõnd piuksatust kuulsime. Isa uuris meid kahtleva näoga ja kinnitas, et tema ei kuule midagi (enam ei kuule mina ka).

Isa kehtestas nahkhiirtele jahikeelu: „Nad võivad vastu kivi hambad murda. Ärge neid edaspidi kiusake! Nii jäi. Isa sõna oli looduseasjades seaduseks.

Kuivatatud nahkhiir toob suure saagi

Hääletult suveöös liuglevaid nahkhiiri on läbi aegade peetud müstilisteks olevusteks. Olla teine kuradi tehtud. Mõni arvab, et nahkhiir toob õnne, teine jälle, et õnnetust. Peipsi-äärsed kalavenelased olevat kuivatatud nahkhiirtega kalapüüniseid suitsutanud. Siis olnud rikkalik saak garanteeritud.

Kui ei ole spetsialist, on leitud nahkhiire liiki küllaltki raske määrata. Mina tunnen eksimatult ära pruun-suurkõrva ja põhja-nahkhiire. Teiste liikide puhul sirutub käsi määraja järele.

Kord kevadisel ajal leidsin kasemahla pangest uppunud suurkõrva. Lõugade vahel hoidis ta ööliblikat. Suurkõrv suudab küttida ka lehtedel ja okstel paiknevat saaki − selleks kasutab ta lisaks kajalokatsioonile suurepärast kuulmis- ja nägemismeelt.

Põhja-nahkhiir on meil enamlevinud liik. Sageli võib teda näha keldrites talvitumas.

Nahkhiirte suurkolooniaid võib mõnikord avastada nende ekskrementide järgi. Käi majale tiir peale ja uuri vundamendile paigaldatud veelauda. Kui räästa all ripub päevasel ajal nahkhiiri, leiad veelaualt kindlasti nende pabulaid.

Ilusat nahkhiireaastat!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee