Ei ole, võiksid vastata kaubanduskeskuste omanikud, kes näevad, et seni, kuni kanalisatsioonitorustikku ei ehitata ümber, püsib oht, et ostlejad jäävad iga suurema saju korral vihmalõksu. Igasuvist veekühveldustööd Ülemiste keskuses nägev pealinlane võib aga küsida, kas asi ei ole hoopis hoonete kehvas projektis või ehituses, mis ei võta erakordseid ilmaolusid ehk piisavalt arvesse. Ent küsida võiks sedagi, kas kord aastas ette tulev ja napilt paar tundi kestev olukord, mil sobivaim liiklusvahend oleks kanuu, on üldse piisav põhjus linnatänavad laiemate torude tarvis üles kaevata. Ja kas see oleks rahaliselt mõistlik tegu?
Kui äravoolutorud on ummistustest vabad ja tulvavesi maa alla vajunud, on aeg kahjud kokku lüüa. Ei pääse süü veeretamisestki, et kas need peaks hüvitama kinnistu omanik, omavalitsus või kindlustus, ja tegema juhtunust järeldused. Vastuseid vajavad ka küsimused, kas uputuse ajal oli väljas piisavalt päästetöötajaid ja Tallinna Vee töömehi, ja kas nad olid just seal, kus neid parasjagu kõige rohkem vajati? Sedagi tahaks teada, kas elumajade keldreid peab just päästeteenistus veest tühjaks pumpama, kui inimeste elud pole ohus.
Kas käituti õigesti, peaks igaüks iseendagi käest küsima. Kas märgati abivajajaid, olgu selleks siis kass või inimene? Kes võiksid pärast uputust abi vajada? Samade küsimustega tuleb tõtt vaadata Kagu-Eestiski, kust suur vihm alles nädal varem läbi käis, ja mida torm ei säästnud ka seekord.
Loodusstiihiate eest pole kaitstud ükski linn ega riik. Küll aga saab iga küla, linn ja riik üsna palju ära teha, et loodusjõudude tehtavad kahjud oleksid minimaalsed. Kui hästi see õnnestub, oleneb paljugi sellest, milline õppetund võetakse uppuva Tallinna ja tormist räsitud Kagu-Eesti sarnastest kogemustest. Peenhäälestada võib lõpmatuseni, sest Tallinn (ega riik) ei saa mitte kunagi valmis.
Kommentaarid