Kuuse-taadi viimane kiri Õhtulehe lugejatele | Ilmatargad virvatulede pandis (7)

Mis rahvalikesse ilmatarkadesse puutub, siis pole nad kunagi ilma ega loodust mõistnud. Nende viimastel aastakümnetel TV3-s, ETV-s, Õhtulehes tehtud katsed pööripäevatuulte, sipelgapesade, ahvenate värvuse järgi midagi ära seletada on lihtsalt lapsikused. Seapõrna suhtes teab iga korralik loodusetundja, et see pole mingi mõõteriist, vaid sea lümfi- ja verevaru asukoht sea enda organismi vajadusteks - üsna muutliku välimuse, sisu ja värvusega. Kas mõni külatark on ette võtnud ka näiteks ühe pesakonna põrnu lähemalt uurida, nagu teadusele kohane, mitte tehes juhuslikke ja tavaliselt tobedaid järeldusi põrna seosest ilmaga. Loodusmärkidel pole kunagi mingit seost eesoleva ilmaga. ILM TEEB ILMA, MITTE LOODUS.

Kui nüüd ka sünoptikud kurdavad, et ilm on hukas ja seda ei saagi kuigi kaugele ette näha, siis kas nad on üldse kunagi seda suutnud? Ehk kuidagi kolm-neli päeva. Rohkem ei luba ükski nende kasutatav meetod ega tohutu statistika. Ometi on ilmastikuvallas kindel kord ja loogika. Teavad, kes seda tähele panevad, liigliha välja sõeluvad ja oma mõistusega järeludsi teevad.

Hea näide siinkohal oleks kogu maailma ilmaportaalide ennustus möödunud talve kohta. Kuhu külm talv jäi? Vastake! Vastust pole siiani ilmunud. Miks aprillis läks järsku külmaks? Kobamisi on midagi arvatud. Aga Kuuse-taat teadis seda pool aastat ette, et õiget talve ei tule.

Seda on juhtunud varemgi, et ilmastikuvallas ei suudeta kuigi kaugele ette näha, samas on poliitikutel selge, mis juhtub ilmaga aastani 2100. Iga ilmamuutust seletatakse kliima soojenemisega, mis on kõige hirmsam nuhtlus Egiptuse kuulsatest nuhtlustest saadik. Tohutud põuad, üleujutused ja kõik muu. Kelle huvides on inimesi nii hirmutada? Pariisi kliimalepe on sisult ärilepe. Muidugi pole keegi puhtama õhu vastu. Ainult silt "kliima soojenemine" tuleks sealt eemaldada.

Looduses on omad tsüklid. Tavaliselt viiepäevane, siis 11-päevane, 22-päevane, isegi 44-päevane ja lõpuks koguini 88-päevane. See viimane algas novembri keskel ja lõppes veebruaris nädalase, pigem 5,5-päevase külmaga. Teine seaduspära on, et loodus püüab peaaegu igas piirkonnas säilitada teatud soojustasakaalu. Selle kohaselt pidigi kahe üksteisele järgneva aastaaja jooksul taastuma mingi sooja-külma tasakaal ja nii juhtuski aprilli teisel poolel. Teostajaks ümber Skandinaavia pöörlevad õhuvoolud. Kui pea kogu talve jooksul ei lasknud need meie kohale arktilist õhku, siis eesriie külma eest rebenes 14. aprilli paiku just 11 päevaks, 25. aprillini.

Leppigem tõigaga, et aprilli ilm polnud mingi nuhtlus, vaid seaduspära. Ilmatargad pole lihtsalt suutnud neidsamu ilmaolusid lahti seletada ja hädaldavad, et ilma ei saagi hästi ette arvata. Vale puha. Neil pole tehtud vastavaid uurimusi. Pannakse kokku palju juhuslikku ja siis hädaldatakse.

Aga edaspidi võib juba õigus olla, et juuni ja juuli tulevad üsna soojad.