Kuld, savinõud ja veepumba ummistanud kartul - mida põnevat räägib Eesti rannikuäärne merepõhi?
Iga laevahukk on kui lehekülg merendusajaloo raamatus (3)
Eesti merepõhjast on leitud rohkem kui tuhat laevavrakki. Paljusid neist on otsitud ja uuritud just Meremuuseumile kuuluva uurimislaeva Mare abil, mis pärast 50 teenistusaastat elusügisesse randub. Ent kui Mare tõstetakse puhkuseks kaile, jäävad tema abil leitud laevavrakid vetevalda, meenutama ajaloosündmusi, mille tunnistajateks nad kunagi olid, kui veel uhkelt pealpool vett seilasid.
Lennusadama kai ääres loksuv Mare oli algselt kalalaev. Selle kapten Vello Mäss meenutab sära silmis, et 1982. aastal ostis muuseum aluse ära ja tegi sellest vaid neli aastat varem asutatud allveearheloogia klubile töövahendi.
„1978. aasta varakevadel tulin ma meremuuseumi uksest sisse ja ütlesin, et olen laevajuht, olen tuuker ja mereajaloohuviline sukeldaja, ja mul on ettepanek: hakkame otsima uppunud laevu ja neid uurima – nii nagu välismaal tehakse,“ meenutab Mäss, kuidas Eesti allveearheloogia alguse sai. Energiat oli kokku tulnud klubi liikmetel palju, oskusi aga nappis.
Huvitav on seegi, kuna 1994 uppus endiselt segastel asjaoludel Estonia ja Livonia müüdi rootsi sõjaväele 1996 seega nad said täieliku tööriista Estonia vraki puistamiseks ja see näitab ka seda, kuidas valitus tipptehnoloogiat müüs, kui samas eesti mereuurijad pidid kalalaevaga seilama.